Sel teisipäeval oli mul meeldiv võimalus kõnelda Siim Nurklikuga ühiskonnast, poliitikast, väärtusestest, inimestest, hoiakutest ja paljudel teistel teemadel. Mitmel puhul jõdusime rahvusluse, rahvuslikkuse, rahva ja rahvuse teemadele. Juhuse tahtel langes meie vestlus kokku Vabariigi Aastapäevaga. Siim küsis minult umbes nii: Kas see kui ma tunnen ennast laulupeol ebamugavalt, ei tea kõiki Eesti hümni sõnu peast ja ma ei ole nõus koheselt relvaga vaenlase vastu võitlusse astuma, teeb minust vähem eestlase kui mõnest teisest?
Tihtipeale armastame rahvusluse juures tõmmata võrdusmärgi radikaalsusega. Justkui rahvuslus oleks midagi paha – ennast õigustav ja teisi mustav. Ja kui vaadata viimaste aastate Eesti traditsiooniliste rahvuslaste väljaütlemisi või tegusid, siis ei ole tegelikult ka imestada, et paljudele inimestele võib tunduda see teema ebaoluline, tüdimust tekitav, radikaalide pärusmaa. Rahvuslase kuvand minu jaoks läbi Eesti meedia on umbes järgmine: lipuvärve ohtralt, maitsetult ja kohatult kasutav, rahvusvähemusi vihkav, militaarsete huvidega, oma keelt ja kultuuri jõuliselt pealesuruv ja propageeriv, teatava annuse vihkamist omav teiste “vähem” rahvuslike eestlaste vastu, inimene. Sama inimene püüab oma hoiakuid, tegemisi ja suhtumisi õigustada eestlaste ja Eesti kultuuri püsimajäämise loosungiga. Kas selline selgelt vastandumisele suunatud tegutsemine ikka TEGELIKULT aitab meil rahvana püsima jääda? Kahtlen selles sügavalt. Minu meelest see ei ole rahvuslus. Ning selline teguviis pigem peletab ja võõrandab inimesi eestluse tundest või soovist olla eestlane. On viimane aeg hakata antud teemat vaatama laiemalt ning avatumalt kui seni tehtud.
Minu jaoks on rahvusluse teema juures oluline ja vältimatu eeldus inimese kodumaa armastus. Veidi laiemalt küsides, kas armastus saab tekkida läbi vihkamise, sundimise, käskude ja korralduste? Minu jaoks hakkab oma riigist ja rahvast hoolimine palju väiksematest asjadest pihta, mis kokku moodustavad ühe suure rahvusluse ning lõpuks võiks tagada ka meie rahvuse elujõulisuse. Märksõnaks on hoolimine nii endast, teistest, kui ümbritsevast. Rahvuslus hakkab pihta sellest, et ma käitun kaaskodanike suhtes inimlikult ja mõistvalt ning tunnistan ning järgin riigis kehtivat seadusandlust. Siinkohal ainult mõned eestlusega seotud olulised asjad, mida inimesed võiks ju järgida:
Liikluses. Ma ei sõida purjus peaga, seades ohtu nii ennast, oma pere, kui teisi eestlasi. Ma püüan alati järgida riigis kehtestatud piirkiirusi, seda ületades ei püüa ma Politseile ajada mingit “häma”, vaid olen oma tegude eest nõus vastutama. Autoroolis olen ma tähelepanelik nii jalakäijate kui ratturite vastu. Ükskõik missuguse transpordiga liigeldes, täidan alati ohutusnõudeid (kiiver motorolleriga sõites, turvavöö suletud ka tagaistmel jne). Ma ei taha olla teistest liiklejatest kiirem, vaid hoolsam ja korralikum.
Tervis. Teen tööd töö ajal, 
puhkan puhkuse ajal. Ei püüa igapäevaselt ületöötada, vaid võtan tööd mõistusega. Leian aega oma pere ja sõprade jaoks. Ma ei suitseta ühes ruumis nende inimestega, kes ei suitseta, ma ei osta alaealistele täiskasvanuna alkoholi. Kui pidutsen, siis pidutsen, kui ujun, siis ujun, mõlemat korraga ei tee. Võimalusel liigutan ennast värskes õhus, mitte ei kiru teleka ees, et küll on vähe sportimisvõimalusi.
Keskkond. Prügi viskan ma selleks ettenähtud kohta, mitte sinna kuhu juhtub. Autoga reisides kogun oma prügi autosse kuni prügikastini, mitte ei loobi aknast välja. Kui pikniku pean, siis koristan enda järelt. Vorsti grillin selleks ettenähtud kohas, mitte suvalises metsatukas. Enne kui puid maha võtan, siis mõtlen, et ka tulevastel põlvedel oleks mets. Autoostu puhul kaalun keskkonnasäästlikust mitte võimalikult suurt mootori võimsust.
Ettevõtlus. Ettevõtjana ei ole minu eesmärk teenida teiste arvelt üha suuremat kasumit. Ma püüan pakkuda oma töötajatele õiglast palka, ma teen kõik endast oleneva, et järgida riigis kehtestatud seadusandlust, mitte ei otsi “auke” selles. Olen nõus toetama erinevaid ettevõtmisi mitte ainult kasusaamise eesmärgil, vaid lihtsalt selleks, et need on olulised rahva püsimajäämiseks.
Siinjuures ei saa mööda vene kogukonna temaatikast ja vene noortest. Mis on meile riigina oluline ja vajalik? Kas vene noorte kõrge haritus, demokraatlike väärtuste hindamisvõime, loovus, enesekindlus, teadmistejanu või eesti keele oskus? Ma ei väida, et üks välistab automaatselt teise, kuid ma pole kindel, et senine poolsunduslik püüd eestistada vene noori on pannud neid rohkem Eestit armastama. Kas rumal, kuid keelt hästi oskav vene taustaga noor on riigile kasulikum, kui heade teadmistega ning selge silmavaatega vähem eesti keelt oskav noor? Mulle tundub, et me tihtipeale ei adu, mil viisil oleks mõistlik ja kasulik liikuda Vene ja ka Eesti noorte suurema rahvustunde kasvamise suunas?
Meie eesmärgiks peab olema see, et vene noored sooviksid rääkida Eesti asjust ja teha seda selles keeles, mis neile omasem, meil ei ole vaja vene noori, kes eesti keeles räägivad vene asjust. Viimase aastakümne rahvusluse teatud aspektide liigrõhutamisega oleme minu meelest sinna viimase poole liikumas. Kui suudame panna noored hoolima oma riigist, küll siis tuleb ka keeleoskus. Vähemalt võiksime nii proovida. Ilus eesmärk ju, et Vene noored räägiks Eesti asjust, kuid tegelikult oleme probleemi ees, kus isegi Eesti noored ei vaevu rääkima omavahel Eesti asjust. Mõtteainet jagub. Ilmselt on sotsiaal- ja riigiteadlasi ning teisi väga arukaid spetsialiste, kes oskavad sel teemal põhjapanevamalt esineda, kuid ühest võiksime ühiskonnana küll lahti saada – vastandumise läbi rahvuslikkuse tunde pealesurumine. See lihtsalt ei tööta ja ei ole mõistlik.
Ma usun, et iga inimene Eestis panustab teatud määral riigi toimimisse vastavalt oma võimalustele ja oskustele. Võiksime lahti saada näilisest rahvuslusest. Rahvuslaseks ei tee ei lapiline sõjamunder, relva tundmine, hümni sõnade peast teadmine ega rahvsuliku kampsuni kandmine, iga isamaalise laulu peale püsti kargamine jne, vaid see kui suure hoole ja armastusega inimene suhtub oma igapäevategevustesse ning end ümbritsevasse. Kaunist Vabariigi Aastapäeva kõigile veel tagantjärele.
andjaks on anonüümne Ruslan. Ruslan süüdistab poliitikuid. Kogu Eesti meedia võtab sellest tuld. Anonüümset Ruslani usutakse hetkega, poliitikuid enam mitte. Kõik justkui teavad, et poliitikud on pahad ja halvad, enda kasu eest võitlevad, riigist hoolimatud tegelased. Anonüümne Ruslan, aga igati tõsiseltvõetav tõe ja õigluse kaitsja. Hämmastav. Tõe ja õiguse Ruslan vallandab loo, kus ühe saate põhjal võtavad sõna ka president ja peaminister, kelle avaldused mõjuvad minu jaoks kõike muud kui asjalikud ja päevakohased. Tõe ja õiguse Ruslan peaks saama minu hinnangul riigilt aumärgi sellise kangelasteo eest. Valepoliitikud, aga võivad rääkida, mida tahes, see ei lähe kellelegi korda, sest Tõe Ruslan on nii ütelnud ja küllap see tõsi ka on. 
