Täna hommikul juhtusin kuulama Vikerraadio uudist Neeme Raualt (Mis saab palestiinlastest?) seoses septembris koguneva ÜRO Peaassambleega. Teemaks palestiinlaste soov saada organisatsiooni täisliikme staatus. Sisuliselt tähendaks see palestiinlaste iseseisva riigi põhimõttelist loomist. Riikidest seisavad selle sammu vastu selgelt Ameerika Ühendriigid (USA) ja Iisrael. Minu tähelepanu, aga köitis uudise lõpp, kus ajakirjanik sedastab, et Euroopa Liidul (EL) seni selles küsimuses ametlik seisukoht puudub. Ma ei taha olla liigkriitilne, kuid see lõpp pani mind mõrult endamisi muigama, et taaskord on EL justkui jõuetu maailmapoliitikas jõuliselt kaasa rääkima.
Lähiajaloos on olnud minu arvates mitmeid häid näiteid, kui väga vähe EL julgeb, oskab või tahab üldse maailma poliitikas aktiivselt kaasa rääkida. Pealegi ei ole Palestiina küsimus ju 2011. aasta suvel esile kerkinud. Mingi selge seisukoht võiks ju pika ajaloo vältel ELil siiski olla. See ja mitmed teised uudised ELi kahjuks võimetusest midagi korda saata, panevad mind nõutult kukalt kratsima. Viimastel aastatel on minu meelest ikka nii, et kui midagi maailmas juhtub, siis peaasjalikult võtavad seisukoha USA ja Venemaa, sekka ka Hiina ja heal juhul suudab ka EL midagi öelda. Rahvusvahelisest meediast lipsavad ikka läbi pildid Obamast, Medvedjevist, Venemaa peaministrist, Hillary Diane Rodham Clintonist, kuid ei mäletagi, millal viimati kohtasin näiteks Barrosot. Lihtsa inimesena küsiksin ma, et mille pagana pärast peaks üldse maailma suurimad arvestama oma tegemistega ELiga, kui sellel puudub kogu aeg ametlik seisukoht?
Ma ei taha öelda, et ma toetan alati suurte seisukohti, kuid nende tegemistes on selgelt näha geopoliitilised huvid. Kas ELil enda turvalisuse ja tuleviku huvides tervikuna peaks või võiks olla huvi maailmapoliitika areenil jõulisemalt kaasa mängida või aitab meile pelgalt põllumajandustoetuste andmise reformist, et kõik liikmesriigid ennast hästi tunneks? Ilmselgelt lahmin, kuid nii mõnedki sündmused maailmas, mis vajavad kiiret reageerimist või seisukoha võttu, on näidanud ELi välispoliitilist võimetust. Lähiajaloost tuleb esmajoones meelde Gruusia sõda 2008, Ukraina gaasitülid Venemaaga, NATO laienemise plaanid 2007, Araabia kevad (näiteks aeglane reageerimine Liibüa küsimuses). Kohe kahju kuidagi. Või olen ma lühikese mäluga ja neinde sündmuste toimumishetkeil oli ELil väga selge seisukoht?
Lihtsalt järjekordne fraas stiilis ELil puudub seisukoht, on juba halenaljakas. Saan aru, et riikide liit on midagi muud kui lihtsalt suur autoritaarse juhtimise all olev suurriik, kuid kas EL on teinud piisavalt jõupingutusi oma sisesmistes uuendustes, et kunagi hakkaks ka ühtne seisukoht tekkima ja seda mitte ainult ühe või teise ELi liikme majanduse abipaketi osas, vaid laiemalt maailmapoliitikas? Loodetavasti on viga lihtsalt minus, et loen valesid uudisteportaale, kus EList kiusu pärast ei räägita. Kogu see lugu ei tähenda kaugeltki seda, et ma ei usks ELi. Usun ikka ja loodan helget tulevikku nii Eestile kui ELile, kui ka muudele rahvastele üle maailma.
