Üks hea kolleeg ütles hiljuti, et üks mõte, mis talle on mingis ajahetkes väga meeldinud kõlab järgmiselt: “Kui ei oleks maailmas hulle ideid, siis ei juhtuks maailmas midagi.”
Eesti keele seletav sõnaraamat annab meile sõnale hull mitmeid tähendusi: mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne, pöörane, meeletu, arulage, arutu, jabur, paha, halb, ebameeldiv, jube, kole, hirmus (näiteks hullud ajad) jne.
Kas sellise sõna asetamine, mille tähenduses ei leia tegelikult ühtegi otseselt headust rõhutavat vastet, positiivsesse konteksti on ikka mõistlik. Loomulikult võib iga sõna asetada just sellisesse konteksti, mis inimesele parasajagu parem tundub, kuid sõnadel on jõud ja nende abil võib paljugi muuta kogu ühiskonna suhtumises.
Kui vaadata ajalukku tagasi ja püüda mõnda näidet tuua maailmast, kus “hull” idee on 
viinud maailma edasi, siis ei meenu mulle esmapillgul ühtegi sellist, mis ei oleks pigem inimestele läbi ajaloo valu ja kannatust valmistanud. Erinevad seltskonnad “hullude” ideedega inimesi on otsustanud mingil ajahetkel nimetada oma traditsioone ja veendumiusi usuks ning pannud sellele erinevaid nimesid. Kõige hää kõrval, mida usk on inimestele pakkunud, on see olnud ka üheks peamiseks allikaks sõdadeks, võimuvõitlusteks, intriigideks läbi inimkonna värvikireva ajaloo. Teisel ajastul tekkis teatud seltskonnal “hull” idee panna mingi seltskond inimesi enda eest pingutama (ajalugu tunneb neid inimesi orjade nime alla), et tunda ennast jõukamana, tervemana, võimsamana, mille tagajärjel külvati teistele küllaga kannatusi. Kaks väga värvikat persooni Stalin ja Hitler arvasid, et üks “hullult hea idee” oleks maailm omavahel ära jagada ning teised kellele see ei meeldi, lihtsalt hävitada. Sõjatööstuses tegutsevad geniaalsete ideedega inimesed suudavad oma edasiviivate ideedega tekitada üha suuremaid purustusi ja valu kõigile mitte nii “hullude” ideedega inimestele. Eks ole ka neid ideid, mis on maailma rahvaste arengule erinevatel etappidel kenasti ka kaasa aidanud. Kuid kas neid ideid on paslik sildistada “hullu” idee sildiga? Headele näidetele maailmast otsiks mina vähe paremat sõna, kui seda on hull.
Ühiskonna vajadusi arvestav, aega ja kohta mõistev, ettenägemisvõimeline idee tundub mulle esmapilgul palju parema mõistena kui hull idee. Sest sellel on ka teatav sisu, mis ei ole pelgalt sõnakõlks. “Hullu” kasutamine positiivses võtmes tekitab minus tunde, et kogu hea, mis maailmas kunagi sündinud, pärineb nõdrameelsetelt. Ja miks ma seda kõike üldse räägin?
Küllalt tihti kohtan ma oma töös inimesi, kellele meeldib paisata välja “hulle” ideid, mis peaks justkui “päästma” kas mõnda väiksemat kohta väljasuremisohust, inimesi kitsikusest, riiki tervikuna mandumast või jumal teab millest veel. Viimasel paaril aastal on jäänud mulle vägisi mulje, et meie väiksemad ja suuremad omavalitsused on just rasketel aegadel mõtlemas välja “hulle” ideid lootuses, et siis läheb kõik hästi. Mina usun headesse ideedesse, ma usun südamega ja täie vastutustundega, demokraatlikel väärtustel põhinevasse tasakaalukasse juhtimisse, mis võib nii mõnelegi väikekohale anda juurde just seda, mis tuleviku mõistes võiks tuua inimestele parema elu, aga pööraste ideede võlujõudu ma ei usu. Hullus tekitab juurde hullust, mistõttu oleks aeg hakata kasutama maailma edasiviivate ideede puhul lihtsalt sõnu hea või suuurepärane. Sest nagu vanarahvaski on ütelnud “ära usu hullu juttu”. Kes see muu ikka hulle ideid välja pasikab, kui mitte hull ise. Nii sageli kasutatav mõte “heas mõttes hull” on seestpoolt õõnes. Inimene, kes südamega oma tegemisi teeb, ei ole mitte “heas mõttes hull”, vaid ongi hea inimene. Ärgem andkem sõnadele seda tähendust, mida neil tegelikult ei ole, muidu läheme kõik hulluks.
