Elamislubade skandaal on minu jaoks üks järjekordne näide Eesti ühiskonna teatavatest veidrustest. Kogu selle loo ümber toimuv viimaste nädalate jooksul on kergelt öeldes kummastav. Meenutab mulle Orwelli “1984”, kus läbi kõikvõimsa ekraani käis kogu elu. Ekraan ütles, mida tuleb teha ning teadis alati, mis on õige ning jälgis, et midagi valesti ei tehtaks. Kõige hämmastavam on, et isegi lugupeetud poliitikud, ühiskonna tegelased, ettevõtjad tegid ühe telesaate põhjal resoluutseid järeldusi ja on inimesi avalikkuses sarjanud ja hurjutanud.
Kuidas see mulle näis? Ühel ilusal kolmapäeval on saade, kus ajakirjanikud kajastavad ülipõnevat lugu. Peamiseks info 
andjaks on anonüümne Ruslan. Ruslan süüdistab poliitikuid. Kogu Eesti meedia võtab sellest tuld. Anonüümset Ruslani usutakse hetkega, poliitikuid enam mitte. Kõik justkui teavad, et poliitikud on pahad ja halvad, enda kasu eest võitlevad, riigist hoolimatud tegelased. Anonüümne Ruslan, aga igati tõsiseltvõetav tõe ja õigluse kaitsja. Hämmastav. Tõe ja õiguse Ruslan vallandab loo, kus ühe saate põhjal võtavad sõna ka president ja peaminister, kelle avaldused mõjuvad minu jaoks kõike muud kui asjalikud ja päevakohased. Tõe ja õiguse Ruslan peaks saama minu hinnangul riigilt aumärgi sellise kangelasteo eest. Valepoliitikud, aga võivad rääkida, mida tahes, see ei lähe kellelegi korda, sest Tõe Ruslan on nii ütelnud ja küllap see tõsi ka on.
Vägivaldselt tõmmatakse ettevõtluse juurest teema ministriteni ning ime, et ei ole sellesse loosse kistud veel haridusministrit, rahandusministrit, kaitseministrit jne. Pall aga üha veereb. Inimesed loevad igasuguseid erinevaid avaldusi, räägivad naabritega, kolleegidega ning kõigil on huulil tõe Ruslani poolt väljakäidud sõna elamisluba. Kui süüdistatavd ütlevad, et elamislubasid ei ole võimalik seaduslikul alusel tegutseval ettevõttel Eestis müüa, siis seda ei usuta. Kuigi prokuratuur isegi ei mõelnud selle peale, et algatada mingitki menetlust avalikkuses süüdistavate vastu, on tegemist paljude silmis juba pättide ja kaabakatega. Mulle tundub, et me elame ikka kusagil imelikus riigis, kus kohtu pädevus pannakse avalikkuse silmis kahtluse alla ning Riigigkogu liikmeid usutakse vähem, kui anonüümset Ruslani.
Las õigusemõistjad teevad oma tööd, usaldagem neid. Niisamuti võiksime ka usaldada inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole teinud seda mida neile süüks pannakse ja kui lõpuks kohus ütleb, et see on nii, siis küllap ka karistus määratakse. Aga igasugune emotsioonidel lahmimine ühe telesaate põhjal tundub lihtsalt küüniline. Aga eks see nii olegi, kui riigijuhid juba peavad telesaadet peamiseks tõe kuulutajaks, miks peaks ülejäänud rahvas teistmoodi käituma. Ei ole see lugu esimene sarjast Imelik lugu, ega ilmselt ka viimane. Elame ikka kummalises maailmas, kus sõber ei tunne sõpra, mehe sõna ei maksa midagi, iga inimese tegevus pannakse kahtluse alla, süüdistusi lajatatakse labidaga ning keegi enam ei soovigi kuulata teistpidist arvamust, sest ilmselt nii on kergem elada.
