Tegelikkus

Hiljuti kohtusin ühe vallavanemaga ühest väikesest Eesti vallast, kus elanikke 700. Tema on ametis aastast 2009. Käes on aasta 2012 ja volikokku on tal jõudnud volinikeks, peale erinevate inimeste loobumise, kandidaadid, kes kogusid valimistel null häält. Valla arengukava arutelul oli osalenud tema ja kultuurimaja töötaja, kes tollel päeval oli valves ehk tööl. Kõrvaltvaatajana tundub ju iroonilis-naljakana see lugu ning suurlinlaste hulgas tekitab kahjuks veelgi suuremat ülbust väikekohtade osas. Antud vallavanem on püüdnud igati leida partnerit, kellega leivad ühte kappi panna ja suurema omavalitsuse moodustamise läbi anda paikkonnale uut hingamist. Siiamaani ei ole see õnnestunud. Ehk õnnestub tulevikus, vallavanem on optimistlik.

Hiljaaegu tutvustas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler avalikkusele dokumenti nimega  “Eestis aastatel 1996-2009 ühinenud kohalike omavalitsuste finantsmõjude analüüs”. See on üks järjekordne samm andmaks kindlust omavalitsejatele, et ühinemiskõnelustega oma naabriga tasub jõuliselt edasi minna. Kui senimaani liikus omavalitsejate suus ikka jutt, et liitumise tagajärjel on “paljude muude pahade asjade” juures veel seegi, et valitsemiskulud tõusevad, siis analüüs näitab, et valitsemiskulud on ühinemiste tagajärjel vähenenud ligi kolmandiku. Kõige trastilisem näide on Lääne-Virumaalt, kus Vihula valla ja Võsu valla liitumisel tekkinud Vihula valla valitsemiskulud on kahanenud võrreldes eelnevate aastatega 12%. Osakaal valla eelarvest on kahanenud 46%. See on märkimisväärne tulemus.

Vaatame korra numbreid Jõgeva linna kontekstist lähtuvalt. Arvestades, et võib-olla Jõgeva linna ja valla ühinemisel üheks omavalitsuseks, ei suuda me olla sedavõrd efektiivsed, kui Vihula ja Võsu inimesed, arvestame liitumise tagajärjel valitsemiskulude kahanemist 6%. Puhtalt Jõgeva linna puhul tähendaks see siis mida. 2012 aastal on linna valitsemisekulud eelarves 662 212€, linna kogueelarvest on see 13%. Kui nüüd valitsemisekulusid suuta näiteks 6% punkti võrra kahandada, siis tähendab see 39 733 euro suuruse summa vabanemist. Mida sellise summaga saaks teha? Näiteks. 2001 aastast käigus olev noortele mõeldud ekstreemspordi park on aegunud ja muutunud noortele ohtlikuks. Uue platsi ehitamise projekt läheb maksma 37 136€. Väike, lihtne, kuid vajalik asi linna noortele ekstreemspordisõpradele. Praegu on see asi siiani tegemata. Ja neid kohti, kuhu sellist tagasihoidliku summat suunata on linnas küll ja küll.

Omavalitsuste ühendamise/ühinemise temaatikaga edasi minnes, on vajalik kindlasti teha kõikvõimalike tegevusi: küsitlusi, uuringuid, analüüse jne. Samas tundub, et ükskõik missuguse uue dokumendiga omavalitsuste ühendamise kohta ministeerium ka välja tuleb, leiavad paljud, et see ja teine ja kolmas asi ei ole ikkagi TEGELIKKUSES nii nagu kõrvalt paistab. Mis on siis tegelikkus?

Väikeste haldusüksustena toimetades on paljudel võimukandjatel olnud küllalt hea ja lihtne olla, saanud otsustada, juhtida tähtsaid protsesse, kuid inimesi on jäänud sellest kõigest hoolimata maal ikka vähemaks. Ehitad euroopa rahaga külakeskuse, uhke ja uue, kuid ikka ei taha inimesed maale tulla, samast meetmest remondid kooli, aga ikka tuleb vähem lapsi kooli, paned vallamajale maaküttesüsteemi, aga ikka ei jaksa noorte huviharidusse piisavalt ressursse suunata. Võimalus kiruda riiki jääb, kritiseerida valitsust on õigus, sest elame demokraatlikus riigis. Endale ja oma tegemistele vaadatakse aga vähe otsa ning mõnuletakse oma hääbuva kuningriigi troonil. Olen tähele pannud, et palju räägitakse halduskorralduse uuenduse takistuseks olevat justkui omavalitsejad, kes ei taha kaotada tööd ja leiba. Tegelikult ei ole küsimus otseselt vallavanema töötasus, vaid võimus. Lihtsalt ei taheta kaotada võimu. Meil on omavalitsustes kohtuvalt palju ÜLEMUSI, aga vähe JUHTE. Ja ülemuste suust ei olegi võimalik muud juttu kuulda, et keegi teine ei tea paremini kui mina, kuidas neid asju siin ajada, sest ma olen ÜLEMUS JA MINA TEAN KUIDAS ON ÕIGE. Halduskorralduse muutuse vajadusena tuuakse välja kvalifitseeritud ametkonna vajadus, lisaksin siia juurde ka juhtid. Valimistel saadud hääled ei tee kellestki kahjuks head juhti, aga nõudliku ülemuse võib saada küll.

Ja ometi inimesed elavad maal. Ja see on hiiglama tore. Ja tean, et paljud ei ole kaugeltki õnnetumad, kui linlased. Ma ei arva, et kõik peaks kampaania korras maal elama. Inimesed ongi erinevad, kes elab maal, kes elab linnas, kuid rahvana peaksime ikka ühte hoidma ja mitte üksteisele ülbelt ülevalt alla vaatama või pugejalikult alt üles. Rõõmustama, kui naabril läheb minust kehvemini või tegema kõik endast oleneva, et teist mustates läheks mul paremini.  Järgmise aasta Teeme Ära raames võiksime prügikoristamise asemel kolida mitme erineva omavalitsuse bürood samadesse ruumidesse. ACTA aktsioon oli hea näide, me tuleme tänavatele, kui meile tundub, et keegi püüab kippuda meie virtuaalvabaduste kallale, aga kodanikena vaatame pealt, kuidas paljud omavalitsejad oma rumaluses rikuvad paljude inimeste õigust, elada jätkusuutlikkus ja arenemisvõimelises elukeskkonnas. Veel enam, paljud valitakse alati kohalikel omavalitsuste valimistel veel tagasi ka.

Ja ikka istuvad kaks meest külapoe kõrval pingil, libistavad õlut ja kurdavad, et kõik lähevad maalt linna ja kuidas maal ei ole midagi teha. Kui tuleb kohalik vallavanem aetakse ennast sirgu surutakse uhkusega kätt, istutakse jälle maha, muheletakse vot kus on hea mees juba omalajal teise võimu ajal tegi häid asju. Lonks õlut ja jälle küsimus, miks kurat kõik maalt linna elama lähevad?

Kas, kuidas ja miks skandinaaviasse?

Eestlastel on tore komme, rõõmustatakse, et me oleme justkui paremad teistest Baltimaadest ja masendutakse, et meil ei ole taskus nii palju eurosid kui skandinaavlastel. Rahapõhine võrdlemine teiste inimestega oli, on ja kahjuks jääb vist igavesest ajast igavesti inimestega kaasas käima. Kui saaks kuidagi lahti sellest teise rahakotti vaatamisest, oleks Eestil palju suurem lootus olla heal järjel, kui täna. Kuid …

Mul jäi juba mõnda aega tagasi silma üks intervjuu Sven Mikseriga “Mikser valiks Skandinaavia tee”. SDE esimehega, kui küllalt intelligentse ja aruka inimesega, võib mitmeski asjas nõustuda, kuid mõnedes punktides ei saa ka. Kõige enam on mind ikka pannud pead vangutama see paljude eestlaste soov Eestina skandinaaviasse (siinjuures peetakse silmas eelkõige Soomet, Rootsit, Norrat välja jäetakse tavaliselt Taani ja Island) jõuda nagu Miksergi oma loos välja toob. Olla vähemalt samasugused nagu Norra, Rootsi ja Soome on paljudel eestlastel kujunenud lausa kinnisideeks. Minul aga pole. Ja seetõttu tundub mulle hämmastavana seisukoht, skandinaaviast kui parimast näitest, kuhu poole riigina püüelda. Rahvaarv, lähiajalugu ning maapõuest leiduv on meil sedavõrd erinev, et tundub rumal püüelda sarnase loo poole nagu seda meie ülelahe naabritel on.

Tuhande euro mantra. Sotsid soovivad üle tuhande euro teenijaid kõrgemalt maksustada, Soomes saab umbes samapalju abivajaja ühes kuus sotsiaaltoetust elamispinna kulude katmiseks, lihtsaimgi Rootsi tööline teenib selles suurusjärgu summa kuus ning Norras pead käima lihtsalt keelekursustel, et selline raha igal kuul oma pangaarvele saada. Kõlab küll veidi lihtsustatult. Ja arutelu meil siin väikeses riigis käib selle üle, kuidas me saaks ka nii. Kas me tahame nii? Ja kui tahame, siis kuidas seda saavutada?

Ühe ettepanekuna on pakutud kõrgema sissetulekuga elanikkonna kõrgem maksustamine. Ma ei taha nõustuda kuidagi selle seisukohaga, et mingi elanikkonna kõrgema maksustamise läbi tuleb riigil rikkus õue peale. Üldine jõukuse kasv saab tulla ikkagi üldisest riigi-  ja maailmamajanduse paranemisest. Üksikisiku suurem maksustamine on kahtlane tee. Erinevate elanikkonna gruppide erinev maksustamine ei käi minu meelest kokku ka sotsiaaldemokraatide võrdsuse printsiibiga. Kui kõik inimesed peavad olema võrdsed, siis ei tohiks ju ükski indiviid maksta riigile ka erinevalt maksu. On nagu on, kuid kui me riigina tahaksime võtta kedagi endale eeskujuks, siis võiksime valida mõne sellise riigi, kellega meil oma riigi olemuselt on natukenegi reaalsem lugu.

Norra, Rootsi ja Soome puhul kiputaks unustamata mitmeid olulisi aspekte nende praeguses eduloos, millest käesoleval ajahetkel pole võimalik Eesti puhul üldse rääkidagi. Soomest rääkides lükkavad paljud eestlased rinna punni teadmisest, et Eesti Vabariigi loomisaastatel olime me soomlastest oma elatustasemega ees. Siis tuli aga paha kommunist ja rikkus meil kõik ära. Õige. Mis aga juhtus siis vahepeal Soomega? Ma ei sea kahtluse alla sugugi õigeid poliitilisi valikuid ja siseriiklike ümberkorraldusi, kuid kui ma vähegi mäletan 80-date lõppu, siis oli näiteks Eestis võimalik saada importkaupadest peamiselt seda mida Soome riik Nõukogude Liidule müüs. Ehk meie ajakirjanduse ajaloo rubriikides võiks meie tublid ajalooteadlased veidi pikemalt rääkida sellest, kas ja milline roll on Soome tänasel jõukusel kaubanduslepetel kuritegeliku režiimiga ehk NSVL-ga?

Rootsi säilitas teises maailmasõjas neutraliteedi staatuse. Vähe räägitakse Eestis kaubanduslepetest fašistliku Saksamaaga rauamaagi müümiseks. Peamiselt mäletame me rootslasi, kui häid võõrustajaid Eesti pagulastele, mida nad kahtlemata ka olid ja on tänini. Norrast kui jõukast riigist ei teadnud enne keegi midagi, kui avastati nafta. Ehk kogu see Soome, Rootsi ja Norra heaolu, unistatud skandinaavia on saanud ju kusagil lähiminevikust alguse, teatava tõuke.

Ma ei taha eelnevaga öelda, et meie skandinaavia naabrid oleksid pahatahtlikud inimesed. Kindlasti mitte. Kõigilt kolmelt maalt on meil väikeriigina palju õppida, kuid luues illusiooni, et jõuame läbi üksikisikute maksude tõstmise lähemale oma heaoluga skandinvaaviale peale maksukoormuse tõusu,  on vananeva ja kahaneva elanikkonnaga, ilma imetabaste maavaradeta riigis vastutustundetu käitumine. Võib-olla tundub minu jutt lahmimisena, austan väga meie ülelahe asuvaid riike, kuid skandinaavia armastust ei jaga.

Ülestõusmispühadest, angry birdsist ning paremast maailmast

Eile oli teine ülestõusmipüha. Hommikul raadiost kuulsin, et Euroopas on kolm riiki, kus see päev on tööpäevaks: Eesti, Valgevene, Türgi. Kas peaks sellest kaugemaleulatuvaid järeldused tegema või mitte jäägu edaspidisteks aruteludeks. Üldiselt on siiski ju teada, et ülestõusmispüha on enamikule kristlikule maailmale üks kirkuaasta olulisemaid pühi. Lihtsalt inimestele või pigem inimestele, kel usku kõigeväelisemasse veidi napib, on see lihtsalt üks kena aeg, kus saab mune värvida ja perega koos olla. Üks mõte, mille ma vahetult enne pühi internetiavarustest leidsin hakkas mulle täitsa meeldima: Keegi Clarence W. Hall on öelnud nende päevade kohta tabavalt: „Need pühad ütlevad meile, et sa võid tõe matta küll maha, aga ta ei jää kunagi mulla alla.“  Seda mõtet võiksime kõik endale ikka ja jälle meelde tuletada, et maailm parem oleks. Tõde, ausus, austus need on märksõnad, millest on paljud erinevad suuremad ja väiksemad mõtlejad ikka kõnelenud. Viimaste aastate majanduskriisi valguses on mitmed arvamusliidrid ka majandsspetsialistid toonud välja kriisi oluliseima punktina mitte niivõrd majanduskriisi, vaid väärtuste kriisi. Kust siis saavad alguse ja kuidas inimeses erinevaid väärtushinnanguid arendada-kasvatada? Jätan teadusliku lähenemise psühholoogide, pedagoogika, sotsiaalteadlaste pärusmaaks, küll, aga olen viimastel nädalatel palju taaskord mõtisklenud äraleierdatud arvutimängurlusest, arvutimängude rollist väikese lapse, inimese kasvamises, tema väärtushinnangute kujundajana.

Mõnda aega tagasi arutlesin oma nelja aastase pojaga pikalt mängu Angry Birds üle. Ilmselt ei ole kellelegi uudis, mis mänguga on tegu. Lugu on lühidalt järgmine, kurjad sead varastavad ära linnukeste munad ning linnukesed hakkavad neid mune tagasi võitma ja teevad seda selliselt, et mängijal on võimalus ragulka laskemoonana kasutada neid samu munakestest ilma jäänud linnukesi, et neid siis lennutada erinevate objektide pihta, et hävitada kurjad sead. Missugused teadmised-oskused, väärtused on need, mida seda mängu mängides saab inimene? Kui seda lihtsustatud mängu kokkuvõtet lugeda, jääb minu meelest sellest mängust alles üsna jabur ning täiesti ebaloogiline rumal lugu. Põhimõtteliselt ei saaks ju ükski täiskasvanu ega laps sellist lugu võtta entusiastlikult, kui väga toredat mängu, veel enam asuda suure õhinaga mängu mängima. Ma ei ole arvuti ega mobiilimängude vastane, küll, aga teeb mind murelikuks, et nutimaailmas, kuhu me oleme e-riigi ja e-maailmaga suure hooga liikunud, on käesolev ajuvaba lugu kõige allalaetavam lugu üle maailma??? Ragulkaga linnukeste pildumine sigade pihta, ei ole minu meelest ei äge, loogiline, oskusi, teadmisi arendav ega kooskõlas mingilgi viisil reaalse eluga. Minu teada sead ei varasta looduses lindude mune ja olelusvõitlus looduses käib muul viisil, kui ragulkaga. Peale selle on loouses tigedaid linde siiski kordades vähem, kui rõõmasaid, heatahtlikult viisijuppe laulvaid, värvilisi tiivulisi. Miks üks mäng sellist eluvõõrast lugu jutustab või miks mängu loojad seda jutustada tahavad?

Kindlasti ei ole angry birds ainuke sedalaadi mäng. Internetiavarus on sarnast rumalust täis. Selle mängu valguses olen aga mõelnud, et kui paljud need inimesed, kes avalikult või mitteavalikult räägivad sellest, et ei tea, mis lastega tänapäeval lahti on ja miks nad sedasi või teisiti käituvad, mängivad vabal ajal kas ise või lubavad oma lastel ülimoodsates telefonides seda mängu mängida? Kui paljud inimesed, kes üheltpoolt panevad talvel heast südamest leevikestele ja rasvatihastele linnumajakesse süüa, mängivad samal ajal hubases toas mängu, kus sarnased linnud lennutatakse ragulkaga vastu erinevaid objekte? Kas angry birdsis ei avaldu taaskord inimeste vastuoluline käitumine?

Mina usun, et on olemas arvutimänge, mis on kindlasti lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele teatavas mõttes arendavad. Mina isiklikult ootaksin lihtsalt rohkem vastutustunnet nii arendajatelt kui inimestelt endilt, et kõikvõimalikud ajuvabadused ei leviks massidesse nagu kulutuli. Küsimus ei ole mitte niivõrd angry birdsis, vaid selles, kuivõrd inimestena me igapäevaselt pingutame mõtlema, mida miks me teeme ja missugune mõju meie väiksematel või suurematel tegemistel on, et homne päev oleks parem ja ilusm, kui tänane. Ülestõusmispühad oli selliseks mõtlemiseks suurepärane aeg. Oleks ju ilus, kui me inimestena võiksime iga päev teha midagi sellist et maailm, kus me elame oleks parem, ausam, eetilisem ja ilusam, see nõuab aga pingutust ja usku, et see on võimalik. Inimene on ju oma olemuselt pigem hea ja hea peab ikka head siia maailma looma. Angry Birdsi mängimine sellele kaasa kuidagi ei aita.

Oleme pojaga ühiselt jõudnud arusaamisele, et angry birds ei ole mäng, mida peaks mängima ning aega-ajalt õpime arvutis mängima malet ning anname rääkivale kaelkirjakule juu ja süüa, sest need on mängud, millest ehk väike inimene ka tulevikus midagi kasulikku oma kasvamiseks võiks talletada.

P.S Veelgi veidram on see, et vihastest lindudest on tehtud armsad, pehmed loomakased, mida inimesed saavad soetada. Kas vihane pehmus aitab lastel paremini uinuda??? Poest on võimalik osta raamatut pealkirjaga “Bad piggie`s egg recipes”. Kas parim koht munatoitude valmistamist õppida?

Avalikust teabest, kaasamisest, omavalitsemist

Kolmapäeval oli mul meeldiv võimalus osaleda e-riigi Akadeemia poolt läbiviidud seminaril “Kohaliku omavalitsuse veebileht – kellele ja milleks?”. Oli mõtlemapanev päev. Osalesin töögrupis, kus palju räägiti facebooki kasutamisest elanikkonna kaasamise tööriistana omavalitsuste juhtimisse. Arutelus tekkinud küsimuste kas võtta kasutusele, kuidas võtta, missugune info on nn facebooki info, mis ametliku kodulehe info jne. taustal jõudsin ma oma mõtetega tagasi eelmisesse sügisesse, kui toimus Tallinnas e-demokraatia alane konverents. Ühel sessioonil esines Bologna esindaja Giovanni Farneti, kelle ettekande kõige oluliseim sõnum minu jaoks oli: rääkides erinevate e-lahenduste kasutamisest kodanikkonna kaasamisel, on kõige eelduseks see, et ollakse valmis omavalitsuse poolt avalikuks tegema kõikvõimalik info. Mida aeg edasi, seda rohkem ma temaga nõustun. Kui info valdaja näiteks kohalik omavalitsus, avaldab avalikkusele infot valikuliselt, siis pole minu hinnangul kolmapäeval räägitud feissbookindusel ja muudel toredatel sotsiaalmeedia kanalitel kaasamise kontekstis ka mingit mõju. Seminaril räägitu üle mõtiskledes, jõudsin juba mitmendat korda üsna kindlale veendumusele, et näiteks kohaliku omavalitsuse kontektis ei ole igapäevatöös praktiliselt midagi sellist, mida avalikkus (kohalik kogukond) ei tohiks teada.

Avaliku info levitamist riigi asutuste poolt reguleerib meil avaliku teabe seadus. Seaduse eesmärgiks on võimaldada igaühe juurdepääs avalikule teabele lähtudes demokraatlikest, sotsiaalse õigusriigi  ning avatud ühiskonna põhimõtetest lähtuvalt. Lisaks on ära toodud ka see, mis siis on avalik teave ja mis ei ole. Seadus on pikk ja nüansirikas ning vaevalt enamik Eesti elanikest sellega tutvunud on. Inimesi huvitab eelkõige ikka see info, mis teda ennast kõige rohkem puudutab. Omavalitsuse seiuskohast võttes, ei tohiks teha vahet sellel, missugune info võiks elanikkonda või kogukonda rohkem puudutada, milline vähem. Et liikuda tõeliselt läbipaistva ja avatud ühiskonna poole on vaja loobuda tingimusteta eelmisest riigikorrast pärit teabe salastamise soovist. Olen veendunud, mida rohkem infot inimestel on, seda teadlikumad on nad ühe või teise otsuse tagamaadest ning seda enam on nad soovi korral teadlikud, mis nende kodukohas toimub. Info (va riigikaitset puudutav info) kuritarvitamise kahtlus saab tekkida ainult nendel omavalitsuste juhtidel, kes ise sellist mõtteviisi evivad ja endas kannavad.

Info avaldamise ja mitteavaldamise juurest jõuame me tegelike murekohtadeni omavalitsuste juhtimises. Kas just üle Eesti, kuid mulle tundub, et valdavas osas on siiski meie omavalitsejate mentaliteet jagan ja valitsen, mitte kuulan ja teenin ehk otses mõttes püütakse olla oma valitsejad. Omaks peetakse valimistel saadud häältemandaati, mis annaks õiguse justkui eirata valimiste vahelisel perioodil erinevaid mõtteid ja arvamusi. Põhimõtteline erinevus demokraatlike protsesside rakendamisest omavalitsustes ei ole sugugi vähetähtis. Kui tuua ühe peamise põhjusena välja selle, miks meie omavalitsused on sellised nagu nad parasjagu on siis see valitsejalik mentaliteet ongi paljud omavalitsused viinud sinna kus nad asuvad: vähenev elanikkond, kahanev tulubaas, kompentsete ametnike puudunumine jne. Osalt on need trendid justkui paratamatud, ja just nii paljud omavalitsusjuhid neid asju näevadki, aga vaadata peeglisse ning mõelda sellele, kuidas on aastate jooksul oma omavalitsust juhitud, seda ei tehta mitte. Valdav on eneseimetlejalik rind puhevil suhtumine, mille taustal rõhutakse pidevalt, kuidas seistakse maaelaniku heaolu eest ja kõigis hädades on süüdi keegi teine, mitte mina. Ja see maainimese eest seismine on käinud just täpselt omamehelikult jaga ja valitse meetodil, mis tähendab, et elanikkond on kaotanud lootuse kaasarääkida valla või linna arengus v.a valimised, allesjäänud ametnikkond ei julge juhile enam oma nõu anda, kuna nii võib oma töökohast ilma jääda, eriala spetsialistid väljaspool valla- või linnavalitsus vangutavad üha murelikumalt pead, mis imelisi turunduskampaaniaid ja teemakampaaniaid püütakse ellu kutsuda, missuguseid summasid raisatakse kohalikule eliidile mõeldud sündmustele, mis ei puuduta kaugeltki enamiku elanikkonda jne.

Saladused ja kaasamine ei käi omavahel kokku. Palju räägitakse omavalitsuste ühendamisest suuremateks üskusteks, mis on ilmtingimata vajalik, kuid et natukenegi elu Eestimaa erinevates paikades saaks jätkuda, on vaja uusi juhte, kes näevad oma poistiooni, kui mitte kõikvõimsa targa otsustajana, vaid aruka ning tasakaaluka kuulaja ja arvestajana. Ning kui läbi sellise hoiaku suudetakse kogukondades sütitada taas säde ning hoolivus oma kodukoha vastu, küllap siis ka elu maal paremaks läheb. Väikeste omavalitsuste eesmärk ei oleks teha kõike nii nagu suurlinnas tehakse, vaid kuulata, kuidas kohalikud elanikud sooviksid asju näha. Mina usun, et kui teha kõik selleks, et kogukond oleks ühtseks tervikuks koondunud, on võimalik panna linna elanike kadestama, kuivõrd hästi, säästvalt ning läbimõeldult on võimalik maal elada, koostöös omavalitsuse ja kogukonna vahel. Aga, et sinna poole liikuda tuleb oma valitsejatel loobuda eelmisest sajandist pärit valitsemistavadest, muidu ei aita ka haldusreform.

Imelik lugu

Elamislubade skandaal on minu jaoks üks järjekordne näide Eesti ühiskonna teatavatest veidrustest. Kogu selle loo ümber toimuv viimaste nädalate jooksul on kergelt öeldes kummastav. Meenutab mulle Orwelli “1984”, kus läbi kõikvõimsa ekraani käis kogu elu. Ekraan ütles, mida tuleb teha ning teadis alati, mis on õige ning jälgis, et midagi valesti ei tehtaks. Kõige hämmastavam on, et isegi lugupeetud poliitikud, ühiskonna tegelased, ettevõtjad tegid ühe telesaate põhjal resoluutseid järeldusi ja on inimesi avalikkuses sarjanud ja hurjutanud.

Kuidas see mulle näis? Ühel ilusal kolmapäeval on saade, kus ajakirjanikud kajastavad ülipõnevat lugu. Peamiseks info andjaks on anonüümne Ruslan. Ruslan süüdistab poliitikuid. Kogu Eesti meedia võtab sellest tuld. Anonüümset Ruslani usutakse hetkega, poliitikuid enam mitte. Kõik justkui teavad, et poliitikud on pahad ja halvad, enda kasu eest võitlevad, riigist hoolimatud tegelased. Anonüümne Ruslan, aga igati tõsiseltvõetav tõe ja õigluse kaitsja. Hämmastav. Tõe ja õiguse Ruslan vallandab loo, kus ühe saate põhjal võtavad sõna ka president ja peaminister, kelle avaldused mõjuvad minu jaoks kõike muud kui asjalikud ja päevakohased. Tõe ja õiguse Ruslan peaks saama minu hinnangul riigilt aumärgi sellise kangelasteo eest. Valepoliitikud, aga võivad rääkida, mida tahes, see ei lähe kellelegi korda, sest Tõe Ruslan on nii ütelnud ja küllap see tõsi ka on.

Vägivaldselt tõmmatakse ettevõtluse juurest teema ministriteni ning ime, et ei ole sellesse loosse kistud veel haridusministrit, rahandusministrit, kaitseministrit jne. Pall aga üha veereb. Inimesed loevad igasuguseid erinevaid avaldusi, räägivad naabritega, kolleegidega ning kõigil on huulil tõe Ruslani poolt väljakäidud sõna elamisluba. Kui süüdistatavd ütlevad, et elamislubasid ei ole võimalik seaduslikul alusel tegutseval ettevõttel Eestis müüa, siis seda ei usuta. Kuigi prokuratuur isegi ei mõelnud selle peale, et algatada mingitki menetlust avalikkuses süüdistavate vastu, on tegemist paljude silmis juba pättide ja kaabakatega. Mulle tundub, et me elame ikka kusagil imelikus riigis, kus kohtu pädevus pannakse avalikkuse silmis kahtluse alla ning Riigigkogu liikmeid usutakse vähem, kui anonüümset Ruslani.

Las õigusemõistjad teevad oma tööd, usaldagem neid. Niisamuti võiksime ka usaldada inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole teinud seda mida neile süüks pannakse ja kui lõpuks kohus ütleb, et see on nii, siis küllap ka karistus määratakse. Aga igasugune emotsioonidel lahmimine ühe telesaate põhjal tundub lihtsalt küüniline. Aga eks see nii olegi, kui riigijuhid juba peavad telesaadet peamiseks tõe kuulutajaks, miks peaks ülejäänud rahvas teistmoodi käituma. Ei ole see lugu esimene sarjast Imelik lugu, ega ilmselt ka viimane. Elame ikka kummalises maailmas, kus sõber ei tunne sõpra, mehe sõna ei maksa midagi, iga inimese tegevus pannakse kahtluse alla, süüdistusi lajatatakse labidaga ning keegi enam ei soovigi kuulata teistpidist arvamust, sest ilmselt nii on kergem elada.

Kuidas Ugandas demokraatiat edendatakse

Eelmisel nädalal lõppes Tallinnas e-demokraatia teemaline rahvusvaheline koneverents ICEGOV 2011. Peamised märksõnad, mis minu jaoks neil kolmel päeval kõrvu jäid kõlama: social media, transparency, e-governance, arab spring, trust, e-Estonia, best practices, change, e-services, facebook, twitter. Palju arutelu oli selle üle, kuidas ja mil viisil võiks IKT lahendused aidata kaasa ühiskonna sidususele, demokraatia edenemisele jne. Üsna tugevalt rõhutati nii ühes, kui teises ettekandes majandusliku efektiivsuse saavutamisest läbi e-teenuste arendamise. Oli maailmapilti avardav üritus. Paljude toredate ettekannete seas jäi mulle aga kõige rohkem hinge kripeldama loengusessioon e-demokraatia või e-valitsemise juurutamisest Aafrikas, keskendudes Ugandale.  Sessioonil esines üks Kreeka onu (Vasilis Koulolias), kes töötab Euroopa Komisjoni juures ja üks Briti proua (kahjuks ei jäänud mulle meelde tema nimi ega organisatsioon, keda ta esindas). Mõlemad kõnelesid suure entusiasmiga tehnilistest e-lahendustest Uganda demokratiseerimise protsessis.

Esiteks on kõigil Uganda ja aafrika sõpradel põhjust rõõmustamiseks -  oktoobris peaks valmis saama üks väga hea näide demokraatia edendamisest, ühiskonna suuremast kaasamisest otustusprotsessi ning võimu ja rahva omavahelisest suhtlemisest läbi uudsete e- ja mobiililahenduste – Uganda Parlamendi uus koduleht. Näidis, mida meile tutvustati tundus tõepoolest igati tore ja kena väljanägemisega. Loodavald leheküljel on  tõepoolest palju igasuguseid erinevaid huvitavaid kohakesi ja linnukese panemise võimalusi, mis aitab inimestel oma arvamust rahvaesindajatele paremini selgeks teha ning peaks soodustama mõlemapoolset dialoogi. Uhkusega tutvustas  Kreeka onu mobiilseid lahendusi ehk näitas kolme erinevat versiooni, mis iPhone kasutajatele mõeldud ning sinna juurde jutt, kui mugav see saab inimestele olema.

Kõik ju tore ja vahva. Kuid kordagi ei maininud kumbki esineja, kui palju on üldse aafrikas s.h Ugandas 1. internetikasutajaid 2. arvuti omanikke 3. mobiili omanikke s.h iPhone`i ja nutitelefoni omanikke 4. interneti kaetus riigis jne. Selles valguses tundus kogu see jutt kuidagi kohtlasena. Kuna minu teadmised Uganda kohta olid olematud, kuid traditsioonilise eestlasena ja eurooplasena elan kivistunud arusaamisega, et mustal mandril on elu ikka väga vaene, siis näris mind kogu aeg küsimus, et kas lugupeetud kõrgelt haritud euroopa sõbrad ikka tajuvad, millega nad tegelevad? Või kas Euroopa Komisjon on ikka lõpuni analüüsinud enne projekti käivitumist kõikvõimalikke tegevusi, mis aitaks IKT lahenduste abil edendada demokraatiat. Et saada kinnitust või vastupidi saada üle oma kõhklustest ja kahtlustest euroopa raha järjekordses “tuulde loopimises”, vaatasin kõikvõimsas internetis ringi ja sattusin leheküljele http://www.internetworldstats.com/af/ug.htm, mis näitas, kui palju on Ugandas internetikasutajaid. Eelpool nimetatud allika andmetel on see 9,6% elanikkonnast. Ugandas elab sama allika andmel 33 miljonit inimest. Ei ole veel jõudnud vaadata vastuseid oma teistele küsimustele, kuid juba internetikasutajate hulk elanikkonnast (kui antud allikat uskuda), paneb ming ikka väga õlgu kehitama Euroopa Komisjoni tegevuse mõttekuses.

Aja nappuse tõttu ei saanud ma neid küsimusi headelt ettekandjatelt küsida. Aeg sai otsa ja peale tulid uued ettekanded e-demokraatia arengutest Venemaal, Ukrainas ja Uzbekistanis, mis saab olema võib-olla mõne tulevase sissekande teema. Ma ei ole kindlasti vastu Euroopa rahaga õhtumaa kõrval asuvate kontinentide demokraatia arengute toetamisele, kuid mõelgem ikka mida, miks ja kellele teeme. Kui me tahame e-demokratiseerida Ugandaga sarnaseid maid, siis võiksime alustada sellest, ostame inimestele arvutid või ehitame välja üleriigilise võrgu, et inimestel tekiks võimalus üldse liituda interneti kasutajatega.  Antud ettekandeid kuulates ei tekkinud küll kindlustunnet, et kalli raha eest väljatöötatud lahendused ei ole määratud läbikukkumisele. Loodetavasti eksin ning kuuldud lahendused aitavad kaasa sealses piirkonnas demokraatlike väärtuste juurutamisele.

P.S enne kui Euroopa Komisjon Ugandasse jõudis oli sarnast projekti vedamas juba kolm ülemaailmset organisatsiooni igaüks isemoodi. Sic!

Parema elu otsinguil

Üks hea kolleeg ütles hiljuti, et üks mõte, mis talle on mingis ajahetkes väga meeldinud kõlab järgmiselt: “Kui ei oleks maailmas hulle ideid, siis ei juhtuks maailmas midagi.”

Eesti keele seletav sõnaraamat annab meile sõnale hull mitmeid tähendusi: mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne, pöörane, meeletu, arulage, arutu, jabur, paha, halb, ebameeldiv, jube, kole, hirmus (näiteks hullud ajad) jne.

Kas sellise sõna asetamine, mille tähenduses ei leia tegelikult ühtegi otseselt headust rõhutavat vastet, positiivsesse konteksti on ikka mõistlik. Loomulikult võib iga sõna asetada just sellisesse konteksti, mis inimesele parasajagu parem tundub, kuid sõnadel on jõud ja nende abil võib paljugi muuta kogu ühiskonna suhtumises.

Kui vaadata ajalukku tagasi ja püüda mõnda näidet tuua maailmast, kus “hull” idee on viinud maailma edasi, siis ei meenu mulle esmapillgul ühtegi sellist, mis ei oleks pigem inimestele läbi ajaloo valu ja kannatust valmistanud. Erinevad seltskonnad “hullude” ideedega inimesi on otsustanud mingil ajahetkel nimetada oma traditsioone ja veendumiusi usuks ning pannud sellele erinevaid nimesid. Kõige hää kõrval, mida usk on inimestele pakkunud, on see olnud ka üheks peamiseks allikaks sõdadeks, võimuvõitlusteks, intriigideks läbi inimkonna värvikireva ajaloo. Teisel ajastul tekkis teatud seltskonnal “hull” idee panna mingi seltskond inimesi enda eest pingutama (ajalugu tunneb neid inimesi orjade nime alla), et tunda ennast jõukamana, tervemana, võimsamana, mille tagajärjel külvati teistele küllaga kannatusi. Kaks väga värvikat persooni Stalin ja Hitler arvasid, et üks “hullult hea idee” oleks maailm omavahel ära jagada ning teised kellele see ei meeldi, lihtsalt hävitada. Sõjatööstuses tegutsevad geniaalsete ideedega inimesed suudavad oma edasiviivate ideedega tekitada üha suuremaid purustusi ja valu kõigile mitte nii “hullude” ideedega inimestele. Eks ole ka neid ideid, mis on maailma rahvaste arengule erinevatel etappidel kenasti ka kaasa aidanud. Kuid kas neid ideid on paslik sildistada “hullu” idee sildiga? Headele näidetele maailmast otsiks mina vähe paremat sõna, kui seda on hull.

Ühiskonna vajadusi arvestav, aega ja kohta mõistev, ettenägemisvõimeline  idee tundub mulle esmapilgul palju parema mõistena kui hull idee. Sest sellel on ka teatav sisu, mis ei ole pelgalt sõnakõlks. “Hullu” kasutamine positiivses võtmes tekitab minus tunde, et kogu hea, mis maailmas kunagi sündinud, pärineb nõdrameelsetelt. Ja miks ma seda kõike üldse räägin?

Küllalt tihti kohtan ma oma töös inimesi, kellele meeldib paisata välja “hulle” ideid, mis peaks justkui “päästma” kas mõnda väiksemat kohta väljasuremisohust, inimesi kitsikusest, riiki tervikuna mandumast või jumal teab millest veel. Viimasel paaril aastal on jäänud mulle vägisi mulje, et meie väiksemad ja suuremad omavalitsused on just rasketel aegadel mõtlemas välja “hulle” ideid lootuses, et siis läheb kõik hästi. Mina usun headesse ideedesse, ma usun südamega ja täie vastutustundega, demokraatlikel väärtustel põhinevasse tasakaalukasse juhtimisse, mis võib nii mõnelegi väikekohale anda juurde just seda, mis tuleviku mõistes võiks tuua inimestele parema elu, aga pööraste ideede võlujõudu ma ei usu. Hullus tekitab juurde hullust, mistõttu oleks aeg hakata kasutama maailma edasiviivate ideede puhul lihtsalt sõnu hea või suuurepärane. Sest nagu vanarahvaski on ütelnud “ära usu hullu juttu”. Kes see muu ikka hulle ideid välja pasikab, kui mitte hull ise. Nii sageli kasutatav mõte “heas mõttes hull” on seestpoolt õõnes. Inimene, kes südamega oma tegemisi teeb, ei ole mitte “heas mõttes hull”, vaid ongi hea inimene. Ärgem andkem sõnadele seda tähendust, mida neil tegelikult ei ole, muidu läheme kõik hulluks.

Kuulan, aga üldse kohe ei imesta

Täna hommikul juhtusin kuulama Vikerraadio uudist Neeme Raualt (Mis saab palestiinlastest?) seoses septembris koguneva ÜRO Peaassambleega. Teemaks palestiinlaste soov saada organisatsiooni täisliikme staatus. Sisuliselt tähendaks see palestiinlaste iseseisva riigi põhimõttelist loomist. Riikidest seisavad selle sammu vastu selgelt Ameerika Ühendriigid (USA) ja Iisrael. Minu tähelepanu, aga köitis uudise lõpp, kus ajakirjanik sedastab, et Euroopa Liidul (EL) seni selles küsimuses ametlik seisukoht puudub. Ma ei taha olla liigkriitilne, kuid see lõpp pani mind mõrult endamisi muigama, et taaskord on EL justkui jõuetu maailmapoliitikas jõuliselt kaasa rääkima.

Lähiajaloos on olnud minu arvates mitmeid häid näiteid,  kui väga vähe EL julgeb, oskab või tahab üldse maailma poliitikas aktiivselt kaasa rääkida. Pealegi ei ole Palestiina küsimus ju 2011. aasta suvel esile kerkinud. Mingi selge seisukoht võiks ju pika ajaloo vältel ELil siiski olla. See ja mitmed teised uudised ELi kahjuks võimetusest midagi korda saata, panevad mind nõutult kukalt kratsima. Viimastel aastatel on minu meelest ikka nii, et kui midagi maailmas juhtub, siis peaasjalikult võtavad seisukoha USA ja Venemaa, sekka ka Hiina ja heal juhul suudab ka EL midagi öelda. Rahvusvahelisest meediast lipsavad ikka läbi pildid Obamast, Medvedjevist, Venemaa peaministrist, Hillary Diane Rodham Clintonist, kuid ei mäletagi, millal viimati kohtasin näiteks Barrosot.  Lihtsa inimesena küsiksin ma, et mille pagana pärast peaks üldse maailma suurimad arvestama oma tegemistega ELiga, kui sellel puudub kogu aeg ametlik seisukoht?

Ma ei taha öelda, et ma toetan alati suurte seisukohti, kuid nende tegemistes on selgelt näha geopoliitilised huvid. Kas ELil enda turvalisuse ja tuleviku huvides tervikuna peaks või võiks olla huvi maailmapoliitika areenil jõulisemalt kaasa mängida või aitab meile pelgalt põllumajandustoetuste andmise reformist, et kõik liikmesriigid ennast hästi tunneks? Ilmselgelt lahmin, kuid nii mõnedki sündmused maailmas, mis vajavad kiiret reageerimist või seisukoha võttu, on näidanud ELi välispoliitilist võimetust. Lähiajaloost tuleb esmajoones meelde Gruusia sõda 2008, Ukraina gaasitülid Venemaaga, NATO laienemise plaanid 2007, Araabia kevad (näiteks aeglane reageerimine Liibüa küsimuses).  Kohe kahju kuidagi. Või olen ma lühikese mäluga ja neinde sündmuste toimumishetkeil oli ELil väga selge seisukoht?

Lihtsalt järjekordne fraas stiilis ELil puudub seisukoht, on juba halenaljakas. Saan aru, et riikide liit on midagi muud kui lihtsalt suur autoritaarse juhtimise all olev suurriik, kuid kas EL on teinud piisavalt jõupingutusi oma sisesmistes uuendustes, et kunagi hakkaks ka ühtne seisukoht tekkima ja seda mitte ainult ühe või teise ELi liikme majanduse abipaketi osas, vaid laiemalt maailmapoliitikas? Loodetavasti on viga lihtsalt minus, et loen valesid uudisteportaale, kus EList kiusu pärast ei räägita. Kogu see lugu ei tähenda kaugeltki seda, et ma ei usks ELi. Usun ikka ja loodan helget tulevikku nii Eestile kui ELile, kui ka muudele rahvastele üle maailma.

Kesksuvisest väikelinnast mõnda majandusuudist vaadates …

… tekivad hinges segased tunded. Eilne uudis, et Swedbanki kasum oli eelmises kvartalis 32,3 miljonit eurot ning teisedki pangad olid kasumlikud, tegid mind nõutuks.

Olin just nädalapäevad tagasi vestelnud ühe Jõgeva piirkonna väikeettevõtjaga, kes ei olnud sugugi optimistlik. MASU ajal nii tavalisena ettevõtjate suust kuuldu, et pangad pigistavad tagasimaksete osas ning ei ole nõus andma ellujäämiseks käibevara, ei ole tema sõnul sugugi möödas. Ja kuidas siis eilseid pankade kasumite uudiseid selles valguses võtta? Üheltpoolt juskui peaks rõõmustama, et enamik eestlasi hoiab oma raha pankades, kellel läheb hästi, teisalt tundub jällegi pankade usaldamatus ettevõtjate puhul täiesti olemas olevat, hoolimata suurtest kasuminumbritest. Kaks minu jaoks juskui vastukäivat infot panevad mind küsima, kas Eestil läheb nüüd hästi või mitte? Kui siia juurde lisada veel uudis, et riigireservgi on kosunud, mis samuti peaks andma meile kõigile kindlustunnet, et riigil läheb kenasti, siis kohaliku väikelinna maksulaekumisi vaadates ei saa ma olla kuidagi liigoptimistlik.

Saan aru, et majanduses käivad tõusud ja mõõnad lainetena ning selge, et kui riigil hakkab tervikuna majanduses paremini minema, siis teatava viitega jõuab see paremini minek ka ehk omavalitsusteni. Mis aga häirib on see, et viimase aja Eesti majandusedu kajastused loovad minu meelest justkui liiga roosa pildi tänasest situatsioonist. Mitte, et ma ei tahaks lugeda positiivseid uudiseid, vaid nende taustal leiab minu meelest vähe kajastamist reaalne olukord mujal Eestis (näiteks omavalitsuste ja väikeettevõtete käekäik). Kas sellise fooni pealt ei või ühiskonnas tekkida liignaiivne arusaam, et raskused on möödas ning elu on jälle ilus nii nagu ta 2007 või 2008 paistis? Leian, et uudiskünnise kaldumine tugevalt positiivsete majandussõnumite poole, hägustab tegelikku pilti, mis võib anda ühiskonnale loodetust vastupidise signaali ja aasta pärast imestame taaskord uudiste üle, kus üks või teine inimene on oma rahalist võimekust ülehinnanud ning ei tea, mida oma eluga peale hakata.

Siit väikesest Jõgeva linnast sooviks lugeda tasakaalukamaid, analüüsivamaid ja veidi sisulisemaid majandusuudiseid nii maailma, Eesti, väiksemate omavalitsuste, kui väikeettevõtete kohta, et mitte takerduda soovunelmate kütke näha olematuid pudrumägesid.

Kes on rohkem eestlane?

Sel teisipäeval  oli mul meeldiv võimalus kõnelda Siim Nurklikuga ühiskonnast, poliitikast, väärtusestest, inimestest, hoiakutest ja paljudel teistel teemadel. Mitmel puhul jõdusime rahvusluse, rahvuslikkuse, rahva ja rahvuse teemadele. Juhuse tahtel langes meie vestlus kokku Vabariigi Aastapäevaga. Siim küsis minult umbes nii: Kas see kui ma tunnen ennast laulupeol ebamugavalt, ei tea kõiki Eesti hümni sõnu  peast ja ma ei ole nõus koheselt relvaga vaenlase vastu võitlusse astuma, teeb minust vähem eestlase kui mõnest teisest?

Tihtipeale armastame rahvusluse juures tõmmata võrdusmärgi radikaalsusega. Justkui rahvuslus oleks midagi paha – ennast õigustav ja teisi mustav. Ja kui vaadata viimaste aastate Eesti traditsiooniliste rahvuslaste väljaütlemisi või tegusid, siis ei ole tegelikult ka imestada, et paljudele inimestele võib tunduda see teema ebaoluline, tüdimust tekitav, radikaalide pärusmaa. Rahvuslase kuvand minu jaoks läbi Eesti meedia on umbes järgmine: lipuvärve ohtralt, maitsetult ja kohatult kasutav, rahvusvähemusi vihkav, militaarsete huvidega, oma keelt ja kultuuri jõuliselt pealesuruv ja propageeriv, teatava annuse vihkamist omav teiste “vähem” rahvuslike eestlaste vastu, inimene. Sama inimene püüab oma hoiakuid, tegemisi ja suhtumisi õigustada eestlaste  ja Eesti kultuuri püsimajäämise loosungiga. Kas selline selgelt vastandumisele suunatud tegutsemine ikka TEGELIKULT aitab meil rahvana püsima jääda? Kahtlen selles sügavalt. Minu meelest see ei ole rahvuslus. Ning selline teguviis pigem peletab ja võõrandab inimesi eestluse tundest või soovist olla eestlane. On viimane aeg hakata antud teemat vaatama laiemalt ning avatumalt kui seni tehtud.

Minu jaoks on rahvusluse teema juures oluline ja vältimatu eeldus inimese kodumaa armastus. Veidi laiemalt küsides, kas armastus saab tekkida läbi vihkamise, sundimise, käskude ja korralduste? Minu jaoks hakkab oma riigist ja rahvast hoolimine palju väiksematest asjadest pihta, mis kokku moodustavad ühe suure rahvusluse ning lõpuks võiks tagada ka meie rahvuse elujõulisuse. Märksõnaks on hoolimine nii endast, teistest, kui ümbritsevast. Rahvuslus hakkab pihta sellest, et ma käitun kaaskodanike suhtes inimlikult ja mõistvalt ning tunnistan ning järgin riigis kehtivat seadusandlust. Siinkohal ainult mõned eestlusega seotud olulised asjad, mida inimesed võiks ju järgida:

Liikluses. Ma ei sõida purjus peaga, seades ohtu nii ennast, oma pere, kui teisi eestlasi. Ma püüan alati järgida riigis kehtestatud piirkiirusi, seda ületades ei püüa ma Politseile ajada mingit “häma”, vaid olen oma tegude eest nõus vastutama. Autoroolis olen ma tähelepanelik nii jalakäijate kui ratturite vastu. Ükskõik missuguse transpordiga liigeldes,  täidan alati ohutusnõudeid (kiiver motorolleriga sõites, turvavöö suletud ka tagaistmel jne). Ma ei taha olla teistest liiklejatest kiirem, vaid hoolsam ja korralikum.

Tervis. Teen tööd töö ajal, puhkan puhkuse ajal. Ei püüa igapäevaselt ületöötada, vaid võtan tööd mõistusega.  Leian aega oma pere ja sõprade jaoks. Ma ei suitseta ühes ruumis nende inimestega, kes ei suitseta, ma ei osta alaealistele täiskasvanuna alkoholi.  Kui pidutsen, siis pidutsen, kui ujun, siis ujun, mõlemat korraga ei tee. Võimalusel liigutan ennast värskes õhus, mitte ei kiru teleka ees, et küll on vähe sportimisvõimalusi.

Keskkond. Prügi viskan ma selleks ettenähtud kohta, mitte sinna kuhu juhtub. Autoga reisides kogun oma prügi autosse kuni prügikastini, mitte ei loobi aknast välja. Kui pikniku pean, siis koristan enda järelt. Vorsti grillin selleks ettenähtud kohas, mitte suvalises metsatukas. Enne kui puid maha võtan, siis mõtlen, et ka tulevastel põlvedel oleks mets. Autoostu puhul kaalun keskkonnasäästlikust mitte võimalikult suurt mootori võimsust.

Ettevõtlus. Ettevõtjana ei ole minu eesmärk teenida teiste arvelt üha suuremat kasumit. Ma püüan pakkuda oma töötajatele õiglast palka, ma teen kõik endast oleneva, et järgida riigis kehtestatud seadusandlust, mitte ei otsi “auke” selles. Olen nõus toetama erinevaid ettevõtmisi mitte ainult kasusaamise eesmärgil, vaid lihtsalt selleks, et need on olulised rahva püsimajäämiseks.

Siinjuures ei saa mööda vene kogukonna temaatikast ja vene noortest. Mis on meile riigina oluline ja vajalik? Kas vene noorte kõrge haritus, demokraatlike väärtuste hindamisvõime, loovus, enesekindlus, teadmistejanu või eesti keele oskus? Ma ei väida, et üks välistab automaatselt teise, kuid ma pole kindel, et senine poolsunduslik püüd eestistada vene noori on pannud neid rohkem Eestit armastama. Kas rumal, kuid keelt hästi oskav vene taustaga noor on riigile kasulikum, kui heade teadmistega ning selge silmavaatega vähem eesti keelt oskav noor? Mulle tundub, et me tihtipeale ei adu, mil viisil oleks mõistlik ja kasulik  liikuda Vene ja ka Eesti noorte suurema rahvustunde kasvamise suunas?

Meie eesmärgiks peab olema see, et vene noored sooviksid rääkida Eesti asjust ja teha seda selles keeles, mis neile omasem, meil ei ole vaja vene noori, kes eesti keeles räägivad vene asjust. Viimase aastakümne rahvusluse teatud aspektide liigrõhutamisega oleme minu meelest sinna viimase poole liikumas. Kui suudame panna noored hoolima oma riigist, küll siis tuleb ka keeleoskus. Vähemalt võiksime nii proovida.  Ilus eesmärk ju, et Vene noored räägiks Eesti asjust, kuid tegelikult oleme probleemi ees, kus isegi Eesti noored ei vaevu rääkima omavahel Eesti asjust. Mõtteainet jagub. Ilmselt on sotsiaal- ja riigiteadlasi ning teisi väga arukaid spetsialiste, kes oskavad sel teemal põhjapanevamalt esineda, kuid ühest võiksime ühiskonnana küll lahti saada – vastandumise läbi rahvuslikkuse tunde pealesurumine. See lihtsalt ei tööta ja ei ole mõistlik.

Ma usun, et iga inimene Eestis panustab teatud määral riigi toimimisse vastavalt oma võimalustele ja oskustele. Võiksime lahti saada näilisest rahvuslusest. Rahvuslaseks ei tee ei lapiline sõjamunder, relva tundmine, hümni sõnade peast teadmine ega rahvsuliku kampsuni kandmine, iga isamaalise laulu peale püsti kargamine jne, vaid see kui suure hoole ja armastusega inimene suhtub oma igapäevategevustesse ning end ümbritsevasse. Kaunist Vabariigi Aastapäeva kõigile veel tagantjärele.