Kuidas see mulle näis? Ühel ilusal kolmapäeval on saade, kus ajakirjanikud kajastavad ülipõnevat lugu. Peamiseks info andjaks on anonüümne Ruslan. Ruslan süüdistab poliitikuid. Kogu Eesti meedia võtab sellest tuld. Anonüümset Ruslani usutakse hetkega, poliitikuid enam mitte. Kõik justkui teavad, et poliitikud on pahad ja halvad, enda kasu eest võitlevad, riigist hoolimatud tegelased. Anonüümne Ruslan, aga igati tõsiseltvõetav tõe ja õigluse kaitsja. Hämmastav. Tõe ja õiguse Ruslan vallandab loo, kus ühe saate põhjal võtavad sõna ka president ja peaminister, kelle avaldused mõjuvad minu jaoks kõike muud kui asjalikud ja päevakohased. Tõe ja õiguse Ruslan peaks saama minu hinnangul riigilt aumärgi sellise kangelasteo eest. Valepoliitikud, aga võivad rääkida, mida tahes, see ei lähe kellelegi korda, sest Tõe Ruslan on nii ütelnud ja küllap see tõsi ka on.

Vägivaldselt tõmmatakse ettevõtluse juurest teema ministriteni ning ime, et ei ole sellesse loosse kistud veel haridusministrit, rahandusministrit, kaitseministrit jne. Pall aga üha veereb. Inimesed loevad igasuguseid erinevaid avaldusi, räägivad naabritega, kolleegidega ning kõigil on huulil tõe Ruslani poolt väljakäidud sõna elamisluba. Kui süüdistatavd ütlevad, et elamislubasid ei ole võimalik seaduslikul alusel tegutseval ettevõttel Eestis müüa, siis seda ei usuta. Kuigi prokuratuur isegi ei mõelnud selle peale, et algatada mingitki menetlust avalikkuses süüdistavate vastu, on tegemist paljude silmis juba pättide ja kaabakatega. Mulle tundub, et me elame ikka kusagil imelikus riigis, kus kohtu pädevus pannakse avalikkuse silmis kahtluse alla ning Riigigkogu liikmeid usutakse vähem, kui anonüümset Ruslani.

Las õigusemõistjad teevad oma tööd, usaldagem neid. Niisamuti võiksime ka usaldada inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole teinud seda mida neile süüks pannakse ja kui lõpuks kohus ütleb, et see on nii, siis küllap ka karistus määratakse. Aga igasugune emotsioonidel lahmimine ühe telesaate põhjal tundub lihtsalt küüniline. Aga eks see nii olegi, kui riigijuhid juba peavad telesaadet peamiseks tõe kuulutajaks, miks peaks ülejäänud rahvas teistmoodi käituma. Ei ole see lugu esimene sarjast Imelik lugu, ega ilmselt ka viimane. Elame ikka kummalises maailmas, kus sõber ei tunne sõpra, mehe sõna ei maksa midagi, iga inimese tegevus pannakse kahtluse alla, süüdistusi lajatatakse labidaga ning keegi enam ei soovigi kuulata teistpidist arvamust, sest ilmselt nii on kergem elada.

Esiteks on kõigil Uganda ja aafrika sõpradel põhjust rõõmustamiseks -  oktoobris peaks valmis saama üks väga hea näide demokraatia edendamisest, ühiskonna suuremast kaasamisest otustusprotsessi ning võimu ja rahva omavahelisest suhtlemisest läbi uudsete e- ja mobiililahenduste – Uganda Parlamendi uus koduleht. Näidis, mida meile tutvustati tundus tõepoolest igati tore ja kena väljanägemisega. Loodavald leheküljel on  tõepoolest palju igasuguseid erinevaid huvitavaid kohakesi ja linnukese panemise võimalusi, mis aitab inimestel oma arvamust rahvaesindajatele paremini selgeks teha ning peaks soodustama mõlemapoolset dialoogi. Uhkusega tutvustas  Kreeka onu mobiilseid lahendusi ehk näitas kolme erinevat versiooni, mis iPhone kasutajatele mõeldud ning sinna juurde jutt, kui mugav see saab inimestele olema.

Kõik ju tore ja vahva. Kuid kordagi ei maininud kumbki esineja, kui palju on üldse aafrikas s.h Ugandas 1. internetikasutajaid 2. arvuti omanikke 3. mobiili omanikke s.h iPhone`i ja nutitelefoni omanikke 4. interneti kaetus riigis jne. Selles valguses tundus kogu see jutt kuidagi kohtlasena. Kuna minu teadmised Uganda kohta olid olematud, kuid traditsioonilise eestlasena ja eurooplasena elan kivistunud arusaamisega, et mustal mandril on elu ikka väga vaene, siis näris mind kogu aeg küsimus, et kas lugupeetud kõrgelt haritud euroopa sõbrad ikka tajuvad, millega nad tegelevad? Või kas Euroopa Komisjon on ikka lõpuni analüüsinud enne projekti käivitumist kõikvõimalikke tegevusi, mis aitaks IKT lahenduste abil edendada demokraatiat. Et saada kinnitust või vastupidi saada üle oma kõhklustest ja kahtlustest euroopa raha järjekordses “tuulde loopimises”, vaatasin kõikvõimsas internetis ringi ja sattusin leheküljele http://www.internetworldstats.com/af/ug.htm, mis näitas, kui palju on Ugandas internetikasutajaid. Eelpool nimetatud allika andmetel on see 9,6% elanikkonnast. Ugandas elab sama allika andmel 33 miljonit inimest. Ei ole veel jõudnud vaadata vastuseid oma teistele küsimustele, kuid juba internetikasutajate hulk elanikkonnast (kui antud allikat uskuda), paneb ming ikka väga õlgu kehitama Euroopa Komisjoni tegevuse mõttekuses.

Aja nappuse tõttu ei saanud ma neid küsimusi headelt ettekandjatelt küsida. Aeg sai otsa ja peale tulid uued ettekanded e-demokraatia arengutest Venemaal, Ukrainas ja Uzbekistanis, mis saab olema võib-olla mõne tulevase sissekande teema. Ma ei ole kindlasti vastu Euroopa rahaga õhtumaa kõrval asuvate kontinentide demokraatia arengute toetamisele, kuid mõelgem ikka mida, miks ja kellele teeme. Kui me tahame e-demokratiseerida Ugandaga sarnaseid maid, siis võiksime alustada sellest, ostame inimestele arvutid või ehitame välja üleriigilise võrgu, et inimestel tekiks võimalus üldse liituda interneti kasutajatega.  Antud ettekandeid kuulates ei tekkinud küll kindlustunnet, et kalli raha eest väljatöötatud lahendused ei ole määratud läbikukkumisele. Loodetavasti eksin ning kuuldud lahendused aitavad kaasa sealses piirkonnas demokraatlike väärtuste juurutamisele.

P.S enne kui Euroopa Komisjon Ugandasse jõudis oli sarnast projekti vedamas juba kolm ülemaailmset organisatsiooni igaüks isemoodi. Sic!

Eesti keele seletav sõnaraamat annab meile sõnale hull mitmeid tähendusi: mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne, pöörane, meeletu, arulage, arutu, jabur, paha, halb, ebameeldiv, jube, kole, hirmus (näiteks hullud ajad) jne.

Kas sellise sõna asetamine, mille tähenduses ei leia tegelikult ühtegi otseselt headust rõhutavat vastet, positiivsesse konteksti on ikka mõistlik. Loomulikult võib iga sõna asetada just sellisesse konteksti, mis inimesele parasajagu parem tundub, kuid sõnadel on jõud ja nende abil võib paljugi muuta kogu ühiskonna suhtumises.

Kui vaadata ajalukku tagasi ja püüda mõnda näidet tuua maailmast, kus “hull” idee on viinud maailma edasi, siis ei meenu mulle esmapillgul ühtegi sellist, mis ei oleks pigem inimestele läbi ajaloo valu ja kannatust valmistanud. Erinevad seltskonnad “hullude” ideedega inimesi on otsustanud mingil ajahetkel nimetada oma traditsioone ja veendumiusi usuks ning pannud sellele erinevaid nimesid. Kõige hää kõrval, mida usk on inimestele pakkunud, on see olnud ka üheks peamiseks allikaks sõdadeks, võimuvõitlusteks, intriigideks läbi inimkonna värvikireva ajaloo. Teisel ajastul tekkis teatud seltskonnal “hull” idee panna mingi seltskond inimesi enda eest pingutama (ajalugu tunneb neid inimesi orjade nime alla), et tunda ennast jõukamana, tervemana, võimsamana, mille tagajärjel külvati teistele küllaga kannatusi. Kaks väga värvikat persooni Stalin ja Hitler arvasid, et üks “hullult hea idee” oleks maailm omavahel ära jagada ning teised kellele see ei meeldi, lihtsalt hävitada. Sõjatööstuses tegutsevad geniaalsete ideedega inimesed suudavad oma edasiviivate ideedega tekitada üha suuremaid purustusi ja valu kõigile mitte nii “hullude” ideedega inimestele. Eks ole ka neid ideid, mis on maailma rahvaste arengule erinevatel etappidel kenasti ka kaasa aidanud. Kuid kas neid ideid on paslik sildistada “hullu” idee sildiga? Headele näidetele maailmast otsiks mina vähe paremat sõna, kui seda on hull.

Ühiskonna vajadusi arvestav, aega ja kohta mõistev, ettenägemisvõimeline  idee tundub mulle esmapilgul palju parema mõistena kui hull idee. Sest sellel on ka teatav sisu, mis ei ole pelgalt sõnakõlks. “Hullu” kasutamine positiivses võtmes tekitab minus tunde, et kogu hea, mis maailmas kunagi sündinud, pärineb nõdrameelsetelt. Ja miks ma seda kõike üldse räägin?

Küllalt tihti kohtan ma oma töös inimesi, kellele meeldib paisata välja “hulle” ideid, mis peaks justkui “päästma” kas mõnda väiksemat kohta väljasuremisohust, inimesi kitsikusest, riiki tervikuna mandumast või jumal teab millest veel. Viimasel paaril aastal on jäänud mulle vägisi mulje, et meie väiksemad ja suuremad omavalitsused on just rasketel aegadel mõtlemas välja “hulle” ideid lootuses, et siis läheb kõik hästi. Mina usun headesse ideedesse, ma usun südamega ja täie vastutustundega, demokraatlikel väärtustel põhinevasse tasakaalukasse juhtimisse, mis võib nii mõnelegi väikekohale anda juurde just seda, mis tuleviku mõistes võiks tuua inimestele parema elu, aga pööraste ideede võlujõudu ma ei usu. Hullus tekitab juurde hullust, mistõttu oleks aeg hakata kasutama maailma edasiviivate ideede puhul lihtsalt sõnu hea või suuurepärane. Sest nagu vanarahvaski on ütelnud “ära usu hullu juttu”. Kes see muu ikka hulle ideid välja pasikab, kui mitte hull ise. Nii sageli kasutatav mõte “heas mõttes hull” on seestpoolt õõnes. Inimene, kes südamega oma tegemisi teeb, ei ole mitte “heas mõttes hull”, vaid ongi hea inimene. Ärgem andkem sõnadele seda tähendust, mida neil tegelikult ei ole, muidu läheme kõik hulluks.

Lähiajaloos on olnud minu arvates mitmeid häid näiteid,  kui väga vähe EL julgeb, oskab või tahab üldse maailma poliitikas aktiivselt kaasa rääkida. Pealegi ei ole Palestiina küsimus ju 2011. aasta suvel esile kerkinud. Mingi selge seisukoht võiks ju pika ajaloo vältel ELil siiski olla. See ja mitmed teised uudised ELi kahjuks võimetusest midagi korda saata, panevad mind nõutult kukalt kratsima. Viimastel aastatel on minu meelest ikka nii, et kui midagi maailmas juhtub, siis peaasjalikult võtavad seisukoha USA ja Venemaa, sekka ka Hiina ja heal juhul suudab ka EL midagi öelda. Rahvusvahelisest meediast lipsavad ikka läbi pildid Obamast, Medvedjevist, Venemaa peaministrist, Hillary Diane Rodham Clintonist, kuid ei mäletagi, millal viimati kohtasin näiteks Barrosot.  Lihtsa inimesena küsiksin ma, et mille pagana pärast peaks üldse maailma suurimad arvestama oma tegemistega ELiga, kui sellel puudub kogu aeg ametlik seisukoht?

Ma ei taha öelda, et ma toetan alati suurte seisukohti, kuid nende tegemistes on selgelt näha geopoliitilised huvid. Kas ELil enda turvalisuse ja tuleviku huvides tervikuna peaks või võiks olla huvi maailmapoliitika areenil jõulisemalt kaasa mängida või aitab meile pelgalt põllumajandustoetuste andmise reformist, et kõik liikmesriigid ennast hästi tunneks? Ilmselgelt lahmin, kuid nii mõnedki sündmused maailmas, mis vajavad kiiret reageerimist või seisukoha võttu, on näidanud ELi välispoliitilist võimetust. Lähiajaloost tuleb esmajoones meelde Gruusia sõda 2008, Ukraina gaasitülid Venemaaga, NATO laienemise plaanid 2007, Araabia kevad (näiteks aeglane reageerimine Liibüa küsimuses).  Kohe kahju kuidagi. Või olen ma lühikese mäluga ja neinde sündmuste toimumishetkeil oli ELil väga selge seisukoht?

Lihtsalt järjekordne fraas stiilis ELil puudub seisukoht, on juba halenaljakas. Saan aru, et riikide liit on midagi muud kui lihtsalt suur autoritaarse juhtimise all olev suurriik, kuid kas EL on teinud piisavalt jõupingutusi oma sisesmistes uuendustes, et kunagi hakkaks ka ühtne seisukoht tekkima ja seda mitte ainult ühe või teise ELi liikme majanduse abipaketi osas, vaid laiemalt maailmapoliitikas? Loodetavasti on viga lihtsalt minus, et loen valesid uudisteportaale, kus EList kiusu pärast ei räägita. Kogu see lugu ei tähenda kaugeltki seda, et ma ei usks ELi. Usun ikka ja loodan helget tulevikku nii Eestile kui ELile, kui ka muudele rahvastele üle maailma.

Olin just nädalapäevad tagasi vestelnud ühe Jõgeva piirkonna väikeettevõtjaga, kes ei olnud sugugi optimistlik. MASU ajal nii tavalisena ettevõtjate suust kuuldu, et pangad pigistavad tagasimaksete osas ning ei ole nõus andma ellujäämiseks käibevara, ei ole tema sõnul sugugi möödas. Ja kuidas siis eilseid pankade kasumite uudiseid selles valguses võtta? Üheltpoolt juskui peaks rõõmustama, et enamik eestlasi hoiab oma raha pankades, kellel läheb hästi, teisalt tundub jällegi pankade usaldamatus ettevõtjate puhul täiesti olemas olevat, hoolimata suurtest kasuminumbritest. Kaks minu jaoks juskui vastukäivat infot panevad mind küsima, kas Eestil läheb nüüd hästi või mitte? Kui siia juurde lisada veel uudis, et riigireservgi on kosunud, mis samuti peaks andma meile kõigile kindlustunnet, et riigil läheb kenasti, siis kohaliku väikelinna maksulaekumisi vaadates ei saa ma olla kuidagi liigoptimistlik.

Saan aru, et majanduses käivad tõusud ja mõõnad lainetena ning selge, et kui riigil hakkab tervikuna majanduses paremini minema, siis teatava viitega jõuab see paremini minek ka ehk omavalitsusteni. Mis aga häirib on see, et viimase aja Eesti majandusedu kajastused loovad minu meelest justkui liiga roosa pildi tänasest situatsioonist. Mitte, et ma ei tahaks lugeda positiivseid uudiseid, vaid nende taustal leiab minu meelest vähe kajastamist reaalne olukord mujal Eestis (näiteks omavalitsuste ja väikeettevõtete käekäik). Kas sellise fooni pealt ei või ühiskonnas tekkida liignaiivne arusaam, et raskused on möödas ning elu on jälle ilus nii nagu ta 2007 või 2008 paistis? Leian, et uudiskünnise kaldumine tugevalt positiivsete majandussõnumite poole, hägustab tegelikku pilti, mis võib anda ühiskonnale loodetust vastupidise signaali ja aasta pärast imestame taaskord uudiste üle, kus üks või teine inimene on oma rahalist võimekust ülehinnanud ning ei tea, mida oma eluga peale hakata.

Siit väikesest Jõgeva linnast sooviks lugeda tasakaalukamaid, analüüsivamaid ja veidi sisulisemaid majandusuudiseid nii maailma, Eesti, väiksemate omavalitsuste, kui väikeettevõtete kohta, et mitte takerduda soovunelmate kütke näha olematuid pudrumägesid.

Tihtipeale armastame rahvusluse juures tõmmata võrdusmärgi radikaalsusega. Justkui rahvuslus oleks midagi paha – ennast õigustav ja teisi mustav. Ja kui vaadata viimaste aastate Eesti traditsiooniliste rahvuslaste väljaütlemisi või tegusid, siis ei ole tegelikult ka imestada, et paljudele inimestele võib tunduda see teema ebaoluline, tüdimust tekitav, radikaalide pärusmaa. Rahvuslase kuvand minu jaoks läbi Eesti meedia on umbes järgmine: lipuvärve ohtralt, maitsetult ja kohatult kasutav, rahvusvähemusi vihkav, militaarsete huvidega, oma keelt ja kultuuri jõuliselt pealesuruv ja propageeriv, teatava annuse vihkamist omav teiste “vähem” rahvuslike eestlaste vastu, inimene. Sama inimene püüab oma hoiakuid, tegemisi ja suhtumisi õigustada eestlaste  ja Eesti kultuuri püsimajäämise loosungiga. Kas selline selgelt vastandumisele suunatud tegutsemine ikka TEGELIKULT aitab meil rahvana püsima jääda? Kahtlen selles sügavalt. Minu meelest see ei ole rahvuslus. Ning selline teguviis pigem peletab ja võõrandab inimesi eestluse tundest või soovist olla eestlane. On viimane aeg hakata antud teemat vaatama laiemalt ning avatumalt kui seni tehtud.

Minu jaoks on rahvusluse teema juures oluline ja vältimatu eeldus inimese kodumaa armastus. Veidi laiemalt küsides, kas armastus saab tekkida läbi vihkamise, sundimise, käskude ja korralduste? Minu jaoks hakkab oma riigist ja rahvast hoolimine palju väiksematest asjadest pihta, mis kokku moodustavad ühe suure rahvusluse ning lõpuks võiks tagada ka meie rahvuse elujõulisuse. Märksõnaks on hoolimine nii endast, teistest, kui ümbritsevast. Rahvuslus hakkab pihta sellest, et ma käitun kaaskodanike suhtes inimlikult ja mõistvalt ning tunnistan ning järgin riigis kehtivat seadusandlust. Siinkohal ainult mõned eestlusega seotud olulised asjad, mida inimesed võiks ju järgida:

Liikluses. Ma ei sõida purjus peaga, seades ohtu nii ennast, oma pere, kui teisi eestlasi. Ma püüan alati järgida riigis kehtestatud piirkiirusi, seda ületades ei püüa ma Politseile ajada mingit “häma”, vaid olen oma tegude eest nõus vastutama. Autoroolis olen ma tähelepanelik nii jalakäijate kui ratturite vastu. Ükskõik missuguse transpordiga liigeldes,  täidan alati ohutusnõudeid (kiiver motorolleriga sõites, turvavöö suletud ka tagaistmel jne). Ma ei taha olla teistest liiklejatest kiirem, vaid hoolsam ja korralikum.

Tervis. Teen tööd töö ajal, puhkan puhkuse ajal. Ei püüa igapäevaselt ületöötada, vaid võtan tööd mõistusega.  Leian aega oma pere ja sõprade jaoks. Ma ei suitseta ühes ruumis nende inimestega, kes ei suitseta, ma ei osta alaealistele täiskasvanuna alkoholi.  Kui pidutsen, siis pidutsen, kui ujun, siis ujun, mõlemat korraga ei tee. Võimalusel liigutan ennast värskes õhus, mitte ei kiru teleka ees, et küll on vähe sportimisvõimalusi.

Keskkond. Prügi viskan ma selleks ettenähtud kohta, mitte sinna kuhu juhtub. Autoga reisides kogun oma prügi autosse kuni prügikastini, mitte ei loobi aknast välja. Kui pikniku pean, siis koristan enda järelt. Vorsti grillin selleks ettenähtud kohas, mitte suvalises metsatukas. Enne kui puid maha võtan, siis mõtlen, et ka tulevastel põlvedel oleks mets. Autoostu puhul kaalun keskkonnasäästlikust mitte võimalikult suurt mootori võimsust.

Ettevõtlus. Ettevõtjana ei ole minu eesmärk teenida teiste arvelt üha suuremat kasumit. Ma püüan pakkuda oma töötajatele õiglast palka, ma teen kõik endast oleneva, et järgida riigis kehtestatud seadusandlust, mitte ei otsi “auke” selles. Olen nõus toetama erinevaid ettevõtmisi mitte ainult kasusaamise eesmärgil, vaid lihtsalt selleks, et need on olulised rahva püsimajäämiseks.

Siinjuures ei saa mööda vene kogukonna temaatikast ja vene noortest. Mis on meile riigina oluline ja vajalik? Kas vene noorte kõrge haritus, demokraatlike väärtuste hindamisvõime, loovus, enesekindlus, teadmistejanu või eesti keele oskus? Ma ei väida, et üks välistab automaatselt teise, kuid ma pole kindel, et senine poolsunduslik püüd eestistada vene noori on pannud neid rohkem Eestit armastama. Kas rumal, kuid keelt hästi oskav vene taustaga noor on riigile kasulikum, kui heade teadmistega ning selge silmavaatega vähem eesti keelt oskav noor? Mulle tundub, et me tihtipeale ei adu, mil viisil oleks mõistlik ja kasulik  liikuda Vene ja ka Eesti noorte suurema rahvustunde kasvamise suunas?

Meie eesmärgiks peab olema see, et vene noored sooviksid rääkida Eesti asjust ja teha seda selles keeles, mis neile omasem, meil ei ole vaja vene noori, kes eesti keeles räägivad vene asjust. Viimase aastakümne rahvusluse teatud aspektide liigrõhutamisega oleme minu meelest sinna viimase poole liikumas. Kui suudame panna noored hoolima oma riigist, küll siis tuleb ka keeleoskus. Vähemalt võiksime nii proovida.  Ilus eesmärk ju, et Vene noored räägiks Eesti asjust, kuid tegelikult oleme probleemi ees, kus isegi Eesti noored ei vaevu rääkima omavahel Eesti asjust. Mõtteainet jagub. Ilmselt on sotsiaal- ja riigiteadlasi ning teisi väga arukaid spetsialiste, kes oskavad sel teemal põhjapanevamalt esineda, kuid ühest võiksime ühiskonnana küll lahti saada – vastandumise läbi rahvuslikkuse tunde pealesurumine. See lihtsalt ei tööta ja ei ole mõistlik.

Ma usun, et iga inimene Eestis panustab teatud määral riigi toimimisse vastavalt oma võimalustele ja oskustele. Võiksime lahti saada näilisest rahvuslusest. Rahvuslaseks ei tee ei lapiline sõjamunder, relva tundmine, hümni sõnade peast teadmine ega rahvsuliku kampsuni kandmine, iga isamaalise laulu peale püsti kargamine jne, vaid see kui suure hoole ja armastusega inimene suhtub oma igapäevategevustesse ning end ümbritsevasse. Kaunist Vabariigi Aastapäeva kõigile veel tagantjärele.

Üldiselt peame ennast riigina vägagi demokraatlikuks ning avatud riigiks, ka sõnavabaduse üle ma justkui ei kurdaks. Kuid kui inimesed kas ei taha või ei julge avalikult omi mõtteid jagada, siis on ikka päris pahasti. Ikka tundub valitsevat meie keskel hoiak, et inimesed, kes otsustavad need otsustavad ja mis mina ikka – NIIKUINII EI MUUTU MIDAGI. Vähemalt siin Jõgeval mulle kohati nii tundub. Taasiseisvumise järgne joovastav vabadus on asendumas teatava lootusetuse hoiakuga. Kuidas me selliselt riigina toimime? Kas see on see, mida me soovisime omariikluse taastamisel? Ma usun, et mitte. Kui inimene ei julge või ei taha avaldada oma arvamust on see oht demokraatlikele väärtustele. Me võime vaielda erinevate poliitikate ja poliitikute üle, kuid kui me ei usu demokraatiasse, mille asemele ei ole veel maailmas paremat riigi toimimise vormi leitud, siis millesse me üldse usume? Tuleviku seisukohast on ikka täiesti hädavajalik pingutada jätkuvalt selles suunas, et mõttevabadus ja arvamuste paljusus oleks ühiskonnas hinnatud ja vastuvõetav, mitte karistatav. Valitsus, Riigikogu, omavalitsused, ametkonnad peavad siinkohal peeglisse vaatama ja küsima, kas me oleme teinud kõik, et me liiguksime sellise ühiskonna poole, kus julgetakse oma arvamust avaldada ning seda arvamust võetakse ka kuulda.

Teine hoiak, millest me kuidagi ei soovi, ei taha või ei suuda lahti saada on usk rahasse. Palju raha võrdub hea asi. Ja kui keegi on teisel arvamusel või soovib raha ja kasu üle arutleda, siis kuulutatakse ta konservatiivseks, vanamoodsaks ja uuendusvastaseks, sest tema ei tõmba seda sama võrdusmärki, mida rahausklikud teevad. Ikka veel ei võta me õppust ei maailmast ega Eestist endastki. Palju raha ei ole alati võrdunud hea asi.  Miks küll see suhtumine nii visalt on muutumas?

Mis ma veel olen juba pikka aega tähelepannud, et inimesed küll kuulevad, kuid nad TEGELIKULT EI KUULA ja sellest tekivad paljud ebaolulised nägelused, mis ei vii mitte kuhugi. Mina usun, et riigina ja inimestena suudame me liikuda avatuma, üksteist hoidva ja üksteist austava ühiskonna poole, me peame seda kõik ainult tahtma.

Kogu see segadus sundis mind taaskord kätte võtma Edmund Burke`i “Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni Ühingute toimingutest seoses selle sündmusega”. On vana tõde, et ajalugu kipub ennast kordama. Mõningaid Burke`i mõtteid lugedes, võiks nii mõnegi paralleeli, küll võib-olla veidi vägivaldse, tuua tänases maailmas toimuvaga. Olen kindlalt seda meelt, et uuendused kasvõi riigikordades on teatava perioodi vältel justkui paratamatud ning omas riigis ei pea kannatama ei  repressioonide ega tagakiusamiste all. Samas peaks olema ka uuendjatel selge plaan, et kuidas vana korra muutudes edasi minnakse. Nende kolme inimese jutus ei leidnud ma plaani. Alljärgnevalt tahan lihtsalt teiega jagada ühte kohta eelpool nimetatud raamatust, mis mulle silma jäi ning pidasin vajalikuks ka kõigi teistega jagada nende revolutsiooniliste liikumiste valguses, mis täna maailmas toimumas: 

Seetõttu ei ole ime, et pidades oma koduses ühiskonnakorras ja valitsuses, olgu kirikus või riigis, kõike ebaseaduslikuks ja anastatuks – või parimal juhul tühjaks narrimiseks –, vaatavad nad õhina ja kirgliku vaimustusega piiri taha. Senikaua kuni nad niisugustest mõtetest seestunud on, on asjatu rääkida neile nende esivanemate kommetest, nende riigi fundamentaalsetest seadustest, kinnistunud riigikorrast, mille eelised on pikaajalise kogemusega järele proovitud ja kinnitust leidnud, ning ühiskonna tugevuse ja riigi jõukuse kasvust. Kogemust põlgavad nad harimatute inimeste tarkuseks, mis aga ülejäänusse puutub, siis on nad maa all valmis meisterdanud oma miini, mis peab ühe suure pauguga õhku laskma kõik muistsed eeskujud, kõik pretsedendid, hartad ja parlamendiaktid. Neil on “inimõigused”. Nondele ei anna midagi vastu väita; nonde ees ei ole ükski kokkulepe siduv; nood ei jäta ruumi ühelegi kitsendusele ega tunnista mingit kompromissi; kõik, mis nende nõudmisi täies ulatuses ei rahulda, osutub nende seisukohalt pettuseks ja ülekohtuks. Inimõigustega vastamisi sattudes ärgu ükski valitsus lootku leida kaitset oma pikaajalisest püsimisest või oma administratsiooni õiglusest ega leebusest. Kui tema vormid säherduste targutajate teooriatega kokku ei sobi, siis kõlbavad nende vastuväited säärase vana ja heatahtliku valitsuse puhul täpselt sama hästi kui kõige vägivaldsema türannia või kõige verivärskema usurpatsiooni vastu. Nemad on alati valitsustega vaenujalal – mitte sellepärast, et valitsused oma võimu kuritarvitaksid, vaid sellepärast, et nende silmis on küsimärgi alla seatud juba valitsuse kompetentsus ja seaduslikkus. Nende poliitilise metafüüsika kohmaka kavaluse kohta ei ole mul midagi ütelda…

Ma olen kaugel sellest, et tegelikke inimõigusi teoorias eitada; sama kaugel on mu südamest soov neid kellelegi praktikas keelata (kui nende andmine või keelamine oleks minu võimuses). Eitades nende härrasmeeste petujutte õigustest, ei taha ma kahjustada tõelisi õigusi, mis on loomuldasa niisugused, et meie härraste kujuteldavad õigused need täielikult hävitaksid. Kui tsiviilühiskond on tõesti loodud inimese hüvanguks, siis peavad kõik selle saavutatud eelised saama inimese õigusteks. See on head tegev institutsioon; ega ole seaduski muud, kui reeglite järgi toimiv heategemine. Inimestel on õigus nende reeglite järgi elada; neil on õigus õiglusele oma kaaskodanike seas, täitku need kaaskodanikud siis poliitilisi ülesandeid või pidagu mõnd tavalist ametit. neil on õigus oma töö viljale ja vahenditele, mille abil nende töö vilja kannab. Neil on õigus oma vanemate omandatud varale; õigus oma järeltulijaid toita ja kasvatada; õigus saada elus juhatust ja surmast lohutust. Kõike, mida inimene saab teha üksi ja teiste õigusi kahjustamata, on tal õigus enda heaks teha; ja tal on õigus oma õiglasele osale kõigest sellest, mida ühiskond oma oskusi ja jõude ühendades on võimeline tema heaks tegema. Selles ühises partnerluses on kõigil inimestel võrdsed õigused, kuid mitte võrdsetele asjadele. Sellel, kes on pannud ühisesse kassase kõigest viis šillingut, on samasugune õigus oma kasumiosale nagu teisel, kes on pannud sinna viissada naela, on õigus suuremale osale. Kuid tal ei ole õigust saada ühise vara kasumist teisega sama suurt dividendi…. (Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega. E. Burke, lk. 88-90. Varrak 2008, tõlkija Triinu Pakk-Allmann)

Mis aga veel puudutab Egiptust, siis murelikult vaatan seda, et sellist segast olukorda on ära kasutamas selline organisatsioon nagu Muslimi Vennaskond (Muslim Brotherhood). Antud organisatsiooni üks peamisi ideolooge on mees nimega Sayyid Qutb, keda peetakse ka ühkes nn sunniitliku fundamentalismi rajajaks. Ei tea, kas oleme tunnistajaks kogu maailmaga Prantsuse Revolutsiooni Lähis-Ida versioonile, mis toob kaasa suuri muudatusi kogu Lähis-Ida piirkonnas ja võimalik, et ka kogu maailmas või jääb see lihtsalt killukeseks maailmaajaloos, millele ajaloolased panevad kunagi õpikutes pealkirjaks näiteks “Kolmekümne päevane kriis Egiptuses”?

SEISUGA  01.01.2011 elab Jõgevamaal 34 780 (-498 võrreldes 2010.a.) registreeritud elukohaga isikut (s.h. mehi 16 843 ja naisi 17 937.) Seisuga 01.01.2010 elas Jõgevamaal 35 278 (-459 võrreldes 2009.a.) registreeritud elukohaga isikut. Seisuga 01.01.2006 elas Jõgevamaal 37 643 (-2863 võrreldes 2011.a.)  registreeritud elukohaga isikut.

Päris kurvad numbrid. Kui vaadata samast kirjast, et Mustvee linnas elab 1.01.2011 seisuga 1585 elanikku, siis on viie aasta jooksul oma elukohta vahetanud ehk Jõgevamaalt välja rännanud veidi rohkem inimesi kui Mustvee linnas täna elanikke. Päris rabavad numbrid. Just mõned päevad varem ehk vana-aasta sees kuulsime peaministrilt, et meie iive on jälle ilmselt tõusuteele pööramas. Kas oleme nüüd päästetud? Kas 2012 aasta Maavalitsuse uus aasta soov võiks sisalda vähe positiivsemaid numbreid?

Need kaks uudist viisid mind taaskord mõtisklusteni maakonna ja omavalitsuste jätkusuutlikkuse ning perspektiivide üle, millest omakorda edasi  jõudsin oma mõtetega üle Eesti valitseva arengukavanduse ja strateegianduse juurde. Üha rohkem ja rohkem jääb mulje, et näiteks paljude omavalitsuste arengukavad on tehtud vaid selle pärast, et Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus seda neilt nõuab. Hoolimata üleriigilise ajakirjanduse ennastsalgavatest püüetest näidata kui halvasti üks või teine arengukava on koostatud või kui halvasti see ellu on viidud, ei ole minu meelest paljud strateegiad ja arengukavad teab mis sisulisemaks muutunud. Loed, teed märkmeid, mõtiskled, süvened sisusse, mõtestad peatükke lahti, arutada sõprade-kolleegidega, aga mida ei näe või mida ei tundu leidvat on vastus küsimusele, kus või mil viisil rakendub või väljendub siis säärases ilusasti kujundatud dokumendis ARENG. Kurbade numbrite valguses vaatasin uuesti otsa aastalõpus meie kandis üle maakonna palju kõneainet pakkunud dokumendile nimega Jõgevamaa Arengustrateegia 2020+. Ilusate visioonide ning ilusate eesmärkide juures on seal ka tegevuskava, mis paljalt lugedes ei tundugi esmapilgul halb. Kui nüüd võtta kõrvale eelmine Jõgeva Maavalitsuse Arengukava 2008-2011, siis seegi ei tundu halb. Kahte dokumenti lugedes jääb üsna arusaamatuks, et kui on nii head plaanid ja mõtted, mida on siis ka eeldatavasti püütud järjepidevalt ellu viia,  siis miks tuleb meil uue aasta hakul ikka selline kurvavõitu teade inimeste väljarändest Jõgevamaalt.

Tegelikult tundub mulle nii, et ilusaid sõnu ja eesmärke suudavad õppinud inimesed enam-vähem sõnastada. On need reaalsed või mitte, on teine küsimus, kuid suured vajakajäämised tunduvad olevat tegevuste tagasisidestamises ning analüüsimises. Kogu meie strateegilise planeerimise aur läheb ettepoole vaatamisele, kuid iga uue strateegia koostamisel peaks alustama eelmise strateegia kriitilise analüüsiga. Kas inimesed ei taha või ei oska peeglisse vaadata, ei julgeta tunnistada vigu või oma möödapanemisi? Kui iga mitme aasta tagant lugeda ilusaid mõtteid ja neid aastate pärast uues vormis ja uue kujundusega uuesti lugeda, nähes samas, et planeeritud eesmärkidest ei ole umbes ükski reaalses elus saavutatud, siis paneb see asi paratamatult kukalt sügama. Mida teha? Mida teha, et elu läheks paremaks? Mida teha, et planeeritud eesmärgid oleks saavutatavad ja kättesaadavad? Mida teha, et inimesed ei läheks Jõgevamaalt minema?

10 aastat oleme elanud 21 sajandis – piisavalt kaua, et teha järeldusi tehtust ning piisavalt lühike, et tehtud vigu oleks võimalik parandada. 2011 aasta võiks olla see aasta, kus me vaatame enesekriitiliselt ja ausalt möödunud perioodile tagasi. Analüüsime ja mõtleme läbi senitehtu. Oluline, et oskaksime ja tahaksime sellest ka õigeid järeldusi teha, et tulevik oleks helgem. Täna 2011. aasta tõnisepäeval  olen mina igal juhul täis optimismi. Tuleb hea aasta!