ARTIKLID

Mõrad seinas

(Jõgeva Linna Leht, 23.08.2012)

Mõni aega tagasi kostusid meie linna ühe vanima koolihoone seinast raksatused ning seina tekkis mõra, mis esmavaatlusel oli vägagi hirmutav. Rääkides  Riigi Kinnisvara AS esindajaga , on lahendus mõra parandamiseks juba leitud ja renoveeritud hoone antakse õpilaste käsutusse 1. septembril 2013. Mulle tundub, et mõrad aia 34 hoone seinas on kui piltlik näide sellest, kus me riigina ja väikelinnana anno domini 2012 seisame.

Mõradega haridusuuendus

Kogu üldhariduses toimuv hakkab käesoleval hetkel omandama teatavaid piirjooni. Puhtakujulised, põhikoolist eraldatud  gümnaasiumid ei ole mitte viimase paari aasta teema, vaid erinevatel haridusinimeste kogunemistel on seda minu mäletamist mööda arutatud juba vähemalt 2000-datest aastatest alates. Kooliastmete lahutamise idee lõi mõnes mõttes mõra riigi ja omavalitsuste vahele, mis süvenes 2009. aastal  kus Riigikogu saalis oli uue, tänaseks vastu võetud Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu. Selles oli selgesõnaliselt määratletud põhikooli lahutamine gümnaasiumiastmest.  Riigikogulastega ühes saadi lahkarvamuste mõrale hetkeks justkui „vitsad“ peale ning kohustuslik lahutamine jäeti välja. Vitsad rebenesid aga taas, kui eelmine minister otsustas siiski hakata looma puhtakujulisi gümnaasiume ilma igasuguse riikliku strateegiata, pikemaajalise plaanita, rahaliste vahendite vajaduse analüüsita jne.

Algas „tormijooks“ ministeeriumile, mis suurendas mõra ka omavalitsuste vahelistes suhetes, kes püüdsid „pimesi võidujooksus“ olla üksteisest kiiremad. Alused, mille baasilt hakati otsustama, kuhu mis kooli teha, olid nii omavalitsustele kui avalikkusele ebaselged. Seetõttu on ka Jõgevale loodava riigigümnaasiumi osas rohkem kahtlejaid kui uskujaid, et sellest üks hea kool saab.

Küsimusi on olnud rohkem kui vastuseid. Kuid nii on see igas valdkonnas. Paljudele küsimustele saame anda vastuseid kohe, mitmetele annab vastuse aeg. Ja see ei oleks teistmoodi ka ilma praegu linnas toimuva haridusmuudatuseta. Ühes olen ma aga veendunud – hea kooli teevad õpetajad, õpilased, lapsevanemad ühiselt. Üheskoos pingutades on võimalik teha kool, mis ei jää kuidagi alla meie tänastele hariduse lipulaevadele. Mul ei ole selles osas kahtlustki.

Mõradega haridusruum meie linnas

Harmoonilisse Jõgeva haridusellu tekkis pisike pragu sellega, kui ühest suurest koolist moodustati aastal 1984 kaks. Tänaseks on see pragu muutunud päris korralikuks mõraks, kuna õpilaste arv, mis on mõlema kooli alustalaks, on kahanenud sedavõrd, et oluline kooli alustala on tublisti õhemaks jäänud. Seetõttu on ka mõlemad koolid vajunud erinevalt kaldu ning üksteisest üha rohkem lahku. Koostöö selle kõige paremas mõistes on kahe suurema kooli vahel viimastel aastatel olnud pigem rahuldav kui hea.

Kurb, kuid sellises loos me hetkel oleme. Kui kujutame meie haridusruumi piltlikult ühe seinana, kus aastatega suur mõra sisse tulnud, siis oli meil kaks valikut:

Kas laseme pool seinast lihtsalt ümber minna ning lammutame selle poole ära? Või kraabime seinalt maha pudeneva krohvi, puhastame vanast ehitusprahist, leiame tugevad vitsad ning renoveerime seina üles toetudes tugevatele ja kindlatele alustele, et kaks poolt saaks jälle üheks?

Linn valis tänaseks ülesehitamise tee, sest mõlemas lagunevas seinapooles on olemas see, mis linnale tulevikus vägagi vajalik ning mida mitte ei tohi lasta ära laguneda. Aga lappimist saab meie haridusruumis olema veel pikka aega.

Mõradega ühiskond

Kõige tipuks on linna vanima hoone raksatus märgilise tähendusega aastate jooksul toimunud valitsemise kultuurist linnas, mis peaks olema märguanne kõigile praegustele ja tulevastele poliitikutele. Olen korduvalt läbi kõigi nende aastate, mil koos IRLiga valitsemise vastutust linnas kandnud, rõhutanud ja püüdnud rakendada olulisi väärtusi:  demokraatia, linnavõimu avatus kodanike ideedele, otsuste läbipaistvus, erinevate sihtgruppide kaasamine otsustusprotsessidesse ning eelkõige põhimõttelist võimulolijate suhtumise muutumise vajalikkus. Valitsejalikust kõrgist kõikelubatavusest rahva huve teenivaks arukaks linnajuhtimiseks. Olen jätkuvalt veendunud selles, et õnne ei too meie riigi ega linna õue peale mitte ülisuur rahakott, vaid läbimõtestatud, läbikaalutletud ja ühes arutatud plaanid, tegevused, kavad, ideed ning mõtted.

Aeganõudev ja tülikas tee. Lookleb kurviliselt, kuid kindlalt sihtkoha poole. Ühtehoidev ja ühiselt hingav kogukond, s.h ka erinevatel ametipostidel töötavad inimesed, on see, mis on ühe paikkonna hea käekäigu ainukeseks tagatiseks.

Kadunud ei ole midagi. Linna ühtsuse seinas laiutab vaid suur mõra, mis tuleb targa ja läbimõtestatud tegevusega üles ehitada, et sein püsiks tugevana ja ilma mõradeta veel palju aastaid.

Jõgeva ei ole mõttetu väikelinn nagu paljud näikse arvavat. Jõgeva on suurepärane väikese Eesti väikelinn, millel on käesoleval hetkel lihtsalt mitmed suuremad mõrad erinevates valdkondades. Need tuleb aga kõlbmatust puhastada ning taastada 21. sajandile vastavate materjalide ning oskustega, väärtustades seejuures ajaloolist arhitektuuri.

Mihkel Kübar, abilinnapea

Mis läheb hariduselus paremaks?

(Jõgeva Linna Leht 26.04.2012)

Linnavolikogu aprillikuu istungil tuleb arutluse alla Jõgeva linna hariduse arengukava 2012-2016. Dokument on mahukas ning erinevaid eesmärke ja plaane on seal mitmeid. Küll aga tundub mulle, et mitmetes aruteludes ei ole me linnavalitsuse poolt ehk küllalt selgelt öelnud, mis siis läheb paremaks, kui 2013. aasta 1. septembril alustavad linnas tööd puhtakujuline riigigümnaasium Jõgevamaa Gümnaasium ning Jõgeva linnale kuuluv põhikool. Kaardistame korra veel oma linna üldharidusega seonduvat. Mis on need tegurid, mis tagavad noore inimese arengu ja täisväärtusliku kasvamise läbi hariduse?

Noore personaalseks arenguks haridussüsteemis on vaja võrdseid võimalusi haridusele juurdepääsuks, haridussüsteemi läbipaistvust (arusaadavust, kuidas liigutakse ühelt hariduse astmelt teisele, mida noorel on võimalik ühes või teises astmes juurde saada jne). Et pakkuda noorele võimalikult mitmekesist, rohkete valikuvõimalustega haridusteed, peab süsteem oleme rahalise poole pealt efektiivne, haridussüsteem peab endas kandma demokraatlikke väärtusi, austama inimõigusi. Haridussüsteem peab olema jätkusuutlik, nägema läbi traditsioonide austamise perspektiivi ning arenemisvõimalusi tulevikus, peab olema tagatud kvalifitseeritud õpetajaskond ning kaasaegsed õpitingimused. Haridussüsteem peab endas sisaldama kvaliteeti, mida saab antud hetkel mõõta näiteks riigieksamite tulemustega, gümnaasiumi- ja põhikoolilõpetajate edasiõppimist jälgides, märgates noorte saavutusi nii kultuuri, spordi kui ka aineolümpiaadide vallas. Samuti saab hariduse kvaliteeti hinnata koolilõpetajate arvu, lõpetanute keskmist hinnet ning kõrgkooli, rakenduskõrgkooli või kutsehariduskooli lõpetanud noorte tööleasumist jälgides. Ilmselt on neid tegureid, millest sõltub noore areng, veel. Alates kodudest, sotsiaalsest õpikeskkonnast, huviringide olemasolust jne. Kuid kui võtta aluseks võrdsus, läbipaistvus, kvaliteet, efektiivsus, jätkusuutlikkus ja demokraatlikud väärtused meie tänases linna hariduskorralduses, siis enamik neist eeldustest on täiesti olemas. Harituse ja haridusega on aga paraku nii, et kui üks eelpool nimetatud teguritest hakkab lonkama, mõjutab see rohkemal või vähemal määral lõpuks kõiki teisi.

Võttes aluseks need kuus tegurit ja vaadates, millisega neist on meie linnas aastal 2012 kõige rohkem probleeme ehk milline neist kõige rohkem lonkab ja kas 2013. aastal plaanitav muudatus aitab midagi parandada, siis on olukord linnavalitsuse poolelt vaadates järgmine. Meie tänane haridussüsteem pakub kõigile noortele võrdseid võimalusi saada head haridust. Siinkohal ei pea ma silmas noorte erinevaid sotsiaalmajanduslikke võimalusi, vaid neid, mis on loodud linna ja riigi poolt. Meie tänane süsteem on läbipaistev. Lapsevanemal ja noorel on selge, missugusest haridusasutusest mida oodata. Valikuvõimalused peaksid olema arusaadavad. Kvaliteedi üle ei saa kummagi üldhariduskooli puhul nuriseda. Kõik need erinevad mõõdikud kvaliteedi juures ei näita, et meie linnas oleks midagi väga halvasti. Usun, et demokraatlike väärtuste austamisega ja noortele õpetamisega ei ole samuti midagi väga hullu lahti. Kumbki meie kool ei rakenda autoritaarset korraldust, kus arvamusi ei kuulata ning õpilane oleks pigem objekt kui subjekt. Kindlasti tuleb ette konflikte, arusaamatusi, kuid üldiselt on mõlemad koolid küllaltki avatud ning kannavad endas demokraatlikke väärtushinnanguid. Kuuest tegurist neljaga on täna seega hästi. Hästi aga ei ole haridussüsteemi efektiivsusega. Ei sisulises ega majanduslikus mõttes, mis otseselt mõjutab meie haridussüsteemi jätkusuutlikkust.

Õpilaste arv on aastatel 2005-2011 vähenenud 516 võrra. See on rohkem, kui on täna õpilasi Jõgeva Ühisgümnaasiumis. Riiklik rahastamine on meie linna haridussüsteemi seeläbi vähenenud rohkem kui 500 000 euro võrra aastas. Lisame juurde viimaste aastate ebastabiilse majanduse, mis on vähendanud linna tulubaasi võrreldes 2008. aastaga 30 protsenti. Seetõttu ongi väga kriitiline küsimus, kuidas me tänase süsteemiga ja riikliku rahastamismudeliga suudaksime üldse teooriaski hoida oma hariduse nelja tugevat sammast, kui me ei muuda oma süsteemi efektiivsemaks. Sellises situatsioonis on tugevalt kahtluse alla sattunud ka jätkusuutlikkus. Usun, et veel mõned aastad suudaksime me sarnaselt jätkata, aga kas sellel on mõtet? Kui kuue teguri võrdluses on tõsise küsimärgi all kaks, siis ei tasu oodata, millal ülejäänud neligi küsimärgi alla satuvad. Seoses plaanis oleva muudatusega üldhariduses, peaksime me üsna selgelt parandama just nimelt efektiivsuse printsiipi. Mitte ainult rahalise poole pealt, vaid ka sisulise poole pealt. Näiteks on meil võimalik koondada ühte kooli mõlema kooli parimatest parimad õpetajad. Seda muidugi juhul, kui need õpetajad loodavasse kooli tööle kandideerivad. Väikese linna paratamatus igas valdkonnas on oma ala tippude vähesus ning ka need on jaotunud hajusalt mitmete ettevõtmiste vahel. Nii ka hariduses. Loodavasse kooli saame koondada meie linna tippude tipud ning võib-olla tuleb juurde veel mõni väga hea erialaspetsialist, millest õpilased, kelle jaoks need muudatused tegelikult teoks tehakse, võidavad. Rahalise ressursi koondamine ühte asutusse on ilmselgelt efektiivsem, kui seda jagada kahe asutuse vahel. Õpetajate streik, alushariduses töötavate õpetajate toetusstreik, huvikoolide õpetajate madalad töötasud – need on märgid, mida ei saa ignoreerida. Palju sõltub küll riigist, kuid mõningaid asju on võimalik selles valguses ka meil siin kohapeal ümber vaadata.

Kui kogu lugu kokku võtta, siis alates 2013. aasta 1. septembrist on uus haridussituatsioon, mille tulemusel oleme koondanud ühtseks jõuks parimad pedagoogikaspetsialistid linnas, koondanud ühte asutusse kogu üldharidusse mineva rahalise ressursi. See peaks andma aastate lõikes meie haridusele võimaluse õppekvaliteedi arenguks kas või koolikeskkonna kaasajastamise mõistes. Täna, kus koolid on oma eelarvetega viidud sisuliselt nii kaugele, et nad saavad vaid elus olla, sest ei jätku mingitki ressurssi uutele väljakutsele vastu astumiseks (näiteks pole osalt võimalik uue õppekavaga kehtestatud tingimusi täita), tundub sellise süsteemi säilitamine enesetapjalik. Seda nii noorte, õpetajate kui kogu elanikkonna suhtes. Minu hinnangul on olulisim see, et tulevased muudatused võimaldavad linna haridussüsteemil ka areneda, mitte lihtsalt ellu jääda.

Tuleb rõhutada sedagi, et muudatustega kaasnev segadus ei kesta lõpmatuseni. Mingil hetkel saavad õpetajad ja teisedki haridussüsteemis töötavad inimesed tagasi töörahu, mida viimastel aastatel ei ole olnud, sest igal aastal on toimunud koolides koondamised. Õpetajaid koondatakse selgi aastal. Haridussüsteemi efektiivsemaks muutes suudame me pikemas perspektiivis hoida olemasolevat kvaliteeti, tagada linna hariduselu jätkusuutlikkuse, läbipaistvuse ja võimalusterohkuse. Kõigil soovijal on võrdsed võimalused haridust saada. Seejuures ei pea me loobuma demokraatlikest väärtustest ning suudame loodava struktuuriga anda kõigile neile märksõnadele uue arengu ja hingamise. Kõige olulisem on ju see, et Jõgeva linnas hariduse saanud noor oleks intelligentne, traditsioone ja väärtusi austav, kodukohast lugu pidav, avatud ja loova meelega, edasipüüdlik ja ettevõtlik. Et mitte asjatuid illusioone luua, on oluline märkida, et majandusliku efektiivsuse saavutame muudatustele järgneval perioodil, kuna kahte asja ühel aja ei ole võimalik saada. Täiesti uut koolikorraldust ja rahalist kokkuhoidu ei ole võimalik 2013. aastal saavutada. Kui püüda mõlemat ja korraga, suretame me välja selle, mis olemas, ning peletame eemale kõik head inimesed, kes meie linnast ja linna õpilastest hoolivad. Muudatused maksavad ja selleks peab ka valmis olema.

MIHKEL KÜBAR, abilinnapea

Põhimõttelised valikud linnajuhtimises

(Jõgeva Linna Leht, 22. detsember 2011)

2011 aasta on olnud kokkuvõttes linnale kenasid emotsioone pakkuv. Kogu värvikirevate ürituste virr-varri taustal on aga selge, et euro tulekuga Eestisse, ei ole inimeste olukord läinud igapäevaselt mitte teps kergemaks, vaid raskemaks. Majanduslik raskus, ei väljendu mitte ainult meie linnas, vaid ka mujal Eestis kaasa arvatud Euroopas tervikuna ning maailma majanduski on kaugel stabiilsusest. Seda, et Jõgeva linnal saaks paremini minna, kui riigil tervikuna, ei ole kahjuks võimalik. Seetõttu on oluline järgneval perioodil meie linnavalitsuse ülesandeks veelgi täpsemalt ning süvenenumalt vaadata üle juba senitehtud otsused ning varuda kannatlikkust, tarkust, võtta aega läbimõtlemiseks tulevaste otsuste osas.

Aasta lõpus on hea aeg pöörata pilk juba tulevikku. Mil viisil siis järgnevatel aastatel tagada meie linna inimestele hea ja turvaline elukeskkond, kus oleks kõigile kättesaadav võimalikult kvaliteetselt ja mugavalt avalik teenus? Linna kestvuse tagamisel on palju erineva keerukusega nüansse, kuid tooksin ära siinkohal mõningad isiklikud märksõnad järgnevateks aastateks, mida ma näen hädavajalikena.

  1. Kodanikuühiskonna edendamine. Kriitilise tähtsusega. Avalikus meedias sedavõrd palju räägitud sõnapaar, kuid linnana oleme kaugel ideaalist. Kõige olulisem element antud valdkonnas on kodanikkonna kaasamine otsustusprotsessi. Sel aastal oleme linnale saanud uue kodulehe. See on avanud meile uusi tehnilisi võimalusi tuleviku tarbeks, et anda inimestele otsuste juures võimalikult mugav kaasarääkimise võimalus. Jätkuvalt peame tulevikus püüdlema sinnapoole, et linnavalitsuse poolt korraldatud rahvakogunemised muutuksid regulaarseteks. Vabaühenduste toetamine ka rasketel aegadel aitab meil hoida nii kultuuri-, spordi-, kui haridustraditsioone.
  2. Karikakra lasteaia renoveerimine. Et meie linna lapsed oleks hoitud ning seda parimas võimalikus keskkonnas, selleks ei saa me täna teha tagasikäiku uue hoone ehitamises. Iga laps ja lapsevanem on väikelinnale hindamatu väärtusega. Konkurents teiste linnadega Eestis on meie üldist rahvaarvu vaadates vägagi tihe, seetõttu ei saa me lubada endale poolikuid lahendusi ehk lasteaia uus hoone peab ehitatud saama. Uue lasteaia ehitamine ei ole pelgalt ühe uue hoone rajamine, vaid on kindel sõnum sellest, et meile on tähtis meie tulevik. Me soovime, et meie lapsed saaksid kasvada kõige paremates tingimustes, lapsevanematel oleks kindlus ja rahulolu, et nende lapsed viibivad igapäevaselt turvalises ja tervislikus keskkonnas ning lasteaia õpetajad saavad keskenduda oma tööle laste arendamisel, mitte muretseda, kas üks või teine torujupp läheb külmadega katki või mitte. Uue lasteaia hoone ehitamisega oleme me suunanud terve linnana selgelt oma pilgu tulevikku. Ainult austades minevikku, tunnetades olevikku ning vaadates tulevikku on võimalik meil linnana ka tulevikus hästi hakkama saada.
  3. Hoiame omasid. Kaks viimast aastat on olnud sedavõrd keerukad, et on imetlusväärne, kuipalju häid inimesi meie linna on siiski pidama jäänud. Just nimelt pidama jäänud, sest suurlinna tuledesära paneb raskel ajal nii mõnegi hää inimese mõtlema linnast lahkumisele. Väikelinnana ei suuda me kunagi näiteks oma teid teha sedavõrd korda, kui meist suuremad, kuid häid ja kodukohast hoolivaid inimesi on meil küllalt ja nende tegemisi väärtustades on meil võimalik kasvada ja areneda linnana ka edaspidi. Keegi ei oska täna hinnata, kui rasked ajad meil hetkel on ja kui rasked saavad need olema tulevikus. Linnavalitsusena tuleb meil väga tõsiselt vaadata üle linnajuhtimise prioriteedid ja teha sellest omad järeldused. Omade hoidmine tähendab ka Jõgeva vallaga ühendomavalitsuse moodustamise võimalikkuse arutelude jätkamist. Linn ja selle ümbrus on igapäevaselt omavahel sedavõrd seotud, et raske on öelda, et ühest või teisest omavalitsusest inimene on oma või mitte. Kogu meie piirkond on sedavõrd väike võrreldes kogu maailmaga, et on lausa kahjulik teha vahet ühel või teisel inimesel, lähtudes tema elukoha registreeringust.

 Mõni aeg tagasi oli üle-eestiline kampaania „Märka Eesti lippu“. 2012 aasta märksõnaks paneksin ma „Märka lipu taga inimest“. Inimesed on suurim väärtus, mis ühel väikelinnal on ning seda väärtust tuleb hoida. Rahulikku jõuluaega kõigile linlastele, kena uue aasta saabumist ning lootusrikast 2012 aastat. Koos mõeldes, kogukonnana tegutsedes läheb ka elu paremaks. Mina usun seda.

Ühe etapi alguses

(Jõgeva Linna Leht, 25. november 2011)

Palju räägitud haridusuuendus meie linnas hakkab võtma oma kuju. Tasapisi, kuid sihikindlalt oleme liikumas selle suunas, et aastast 2013 alustab meie linnas tööd eraldiseisev riigigümnaasium ning linnale kuuluv üks põhikool. Riigikinnisavara AS teeb ettevalmistusi Aia 34 renoveerimiseks ning paistab, et kõik läheb siingi plaanipäraselt. See on situatsioon, mille linnavalitsus on võtnud aluseks ka uue linna hariduse arengukava koostamisele, mis esitati novembrikuu istungil volikogule esimeseks lugemiseks. Ühtlasi tegi linnavalitsus ettepaneku suunata see enne lõpliku kinnitamist kogu linna avalikkusele, aruteludeks ning ettepanekute tegemiseks.

Arengukava eesmärk on ühemõtteliselt tagada kvaliteetne ja kaasaegne haridusruum lasteaiast kuni täiskasvanu hariduseni välja, pidades silmas meie linna haridustraditsioone. Uus arengukava püüab kogu haridusruumi meie linnas näha tervikuna. Nagu riiklik üldhariduse arengukavagi rõhutab, on oluline tagada noorte sujuv üleminek ühelt hariduse astmelt teisele. Seetõttu oleme eraldi peatükkides käsitlenud nii eelharidust, üldharidust, täiskasvanuharidust kui noorsootööd. Volikogule esitatud arengukava projekt on avatud ning ei ole dogmaatilise tõe kuulutaja, vaid ühe võimaliku arengusuuna näitaja. Järgneva aasta esimeses pooles on plaanis korraldada ka nõupidamised kõigi haridusega seotud inimestega ning linnakodanikega. Kui arutelud on viljakad ning suudame uue aasta alguses saavutada konsensuse, siis võiks volikogu kinnitada uue kava märtsikuisel istungil.

Arengukava koostamisel oleme lähtunud lisaks eelpool veel mõnest olulisest põhimõttest. Uue kava elluviimise periood on aastani 2016. 2016 on see aasta, kus peaks kõige tõenäolisemalt lõpetama meie linnas esimene riigigümnaasiumis õpinguid alustanud lend. See annab meile koos riigiga esimese tagasiside, kuidas riigigümnaasium on tööle hakanud ning kuidas nii linn, kui ka maakond on antud muudatusega jõudnud kohanduda. Teiseks ei näe ma isiklikult võimalust teha peale lasteaed Karikakar renoveerimist enne 2016 aastat teist sellise suurusega investeeringut haridusse ehk kogu ümberkorralduste taristuline baas saab olema tänagi olemasolevad hariduse käsutuses olevad hooned. Oluline muudatus võrreldes varasemate arengukavadega on see, et kava tegevuskava ei vaadata üle, ega muudeta kindlatel aastatel, vaid seda tehakse piltlikult öeldes juhtumipõhiselt. See tähendab näiteks, et huvihariduse põhjalikuma ümberkorraldamise reaalseid samme saame planeerida peale seda, kui tööle on asunud kaks uut üldhariduskooli.

Kogu kava eesmärk on võimalikult valutu üleminek uuele hariduskorraldusele linnas. Ja seda saab teha ainult siis, kui kõik arutlejad on avatud meelega ning valmis uuendustele. Kriitiline mõtlemine ning analüüsiv arutelu aga viivad meid kindlasti edasi. Oleme ka uuenenud linna kodulehel avanud hariduse valdkonna all eraldi peatüki nimetusega haridusuuendus, mille läbi saab tutvuda kõikide jooksvate dokumentidega, mis seotud nii riigigümnaasiumi loomisega kui arengukava koostamisega ning tulevikus ka kava täideviimisega. Samuti julgustan kõiki oma arvamust avaldama nii kodulehe kaudu kui ka kirjalikul teel, et jõuaksime lõpuks ühtsele nägemusele, milline meie hariduselu võiks välja näha esiteks nelja aasta pärast ning sealt edasi. Käesoleva hariduse arengukava projekt on haridusuuenduse algus, kust saame arutelude ja otsustega edasi minna.

Tunnustustvääriv algatus linna noorte poolt

(Jõgeva Linna Leht, august 2011)

Populaarses suhtlusvõrgustikus Facebook on algatatud piltlikult öeldes allkirjade kogumine Jõgevale uue skatepargi ehk ekstreemspordiväljaku rajamiseks. Usun, et see on läbi aastate üks suurimaid kodanikualgatusi siin linnas, millega on tänaseks (11. august 2011) liitunud juba 763 inimest. Jõgeva suuruse linna kohta on see uskumatuna tunduv number, mis näitab üheltpoolt seda, et noored tahavad ja oskavad ennast ühise ürituse nimel kokku koguda ning teiseks, et noored hoolivad sellest, mis linnas toimub. Selline noortepoolne aktiivsus on igati tervitatav ning linnavalitsus peab väga tõsiselt mõtlema, kuidas ekstreemspordiväljak linnas saaks korda. Tegelikult oleme otsinud aktiivselt lahendust juba viimasel paaril aastal.

Praegune ekstreemspordiväljak pärineb aastast 2001. On selge, et nii väljaku tehniline seisukord kui atraktsioonide tänapäevasus ei kannata kriitikat. Linnavalitsusel on olemas uue ekstreemspordiväljaku kõige uuem projekt aastast 2010, mille järgi uute atraktsioone rajamine maksaks ligemale 37 000 €. Viimasel kahel aastal on linnavalitsus püüdnud lisaks oma vahenditele saada väljaku täielikuks uuendamiseks lisavahendeid kahel korral hasartmängumaksust rahastatavast regionaalsete investeeringutoetuste programmist. Senini ei ole maakondlik komisjon pidanud linna ekstreemspordiväljakut sedavõrd oluliseks, et oleks jätkunud vahendeid meie linna noorte tegemiste toetamiseks. Usun, et 763 inimese toetus ekstreemspordiväljaku uuendamiseks aitab mõjutada positiivselt ka antud komisjoni liikmeid analüüsima põhjalikumalt projekte ning veenma ekstreempargi olulisusest ja vajadusest. Viimase aja maakondlik eelistus on  noorte seisukohalt kahjuks kuulunud pigem sotsiaalvaldkonna investeeringutele. Selle aasta 15. septembriks tuleb esitada antud meetmesse uued projektid. Linnavalitsus on kindlalt seisukohal, et kolm on kohtu seadus ning täielikuks kaasajastamiseks vajaminevaid vahendeid püütakse saada lisaks juba eelpool nimetatud meetmest. Kui ka sel korral ei õnnestu saada lisaraha, siis tuleb linnavalitsusel väga tõsiselt mõelda, mil viisil saaks hiljemalt järgmise aasta suveks praegune lagunev ja kaasajanõuetele mittevastav park korda vähemalt selliselt, et noortel oleks seal hea olla ning oma lemmikala turvaliselt harrastada. Uue Jõgeva linna ekstreemspordiväljaku rajamine on kirjas nii linna arengukavas kui ka tänases IRLi ja Reformierakonna vahelises koalitsioonileppes ning see peaks andma kõigile uue pargi rajamise pooldajatele vähemalt esimese hooga kindlust, et olemasoleva pargi viletsamast-viletsam olukord ei ole jäänud märkamata ka meile.

Kõige tunnustustväärivam selle loo juures on aga noorte algatus, mis tõestab et noored on võtnud kätte ning pannud seljad kokku, et üks hea asi saaks Jõgeval tehtud. Nüüd jääb üle vaid meile linnajuhtidele ja linnavolikogu liikmetele soovida tarkust ning piisavalt mõistust, tekkinud olukorra lahendamiseks, et mitte püüda ainult arengkuvaliste sõnakõlksudega sõnastada Jõgevat kui noorte linna, vaid ka tegudega sõnadele kinnitust anda.

Kui suur on tegelikult töötus Eestis?

(Jõgevamaa Fookus, mai 2011)

Majanduslanguse algusest peale ning eriti veel enne viimaseid Riigikogu valimisi, oli Eesti meedia üks lemmikteemasid töötus Eestis. Selge, et majandussurutise tingimustes tõusis tublisti nende inimeste hulk, kelle sissetulekud vähenesid või kadusid sootuks. 2010 aasta algus oli periood, kus üha hirmuäratavamate numbritega tulid lagedale nii Töötukassa, üleriigiline meedia ning austatud opositsioonierakonnad. Viimasel ajal aga ei ole töötuse teema olnud kuigi päevakajaline. Probleeme justkui enam ei ole olekski. Töötuse ja majanduse käekäigu kohta uudiseid lugedes, jääb mulje justkui oleks raske aeg möödas ning ees ootamas juba parem ja majanduslikult turvalisem periood. Tööotsijate arv on viimastel kuudel olnud langustrendis. Kas see on seotud soojema perioodi saabumisega või ongi kõik minemas ülesmäge?

Olen ikka ja jälle sattunud erinevate inimestega, sealhulgas mitme ettevõtjaga arutama töötute temaatika üle. Oma vestlustes oleme ikka ja jälle jõudnud valusa tõdemuseni, et käesoleval hetkel ja meedias palju presenteeritud numbrid ei näita tegelikkust. Kui vaadata näiteks Jõgeva linna, kus võrreldes selle aasta algusega on registreeritud töötute arv langenud 240 pealt 180 peale, siis võiks justkui rõõmustada. Meie linnas on töötuse tase üks Eesti madalamaid (kusjuures üleüldises majandustõusu tingimustes olime üks suurema töötute arvuga piirkondi). Samas pikaajaliste töötute osakaalu poolest oleme Eestis küllaltki kõrgel kohal ning see on ilmselge ohu märk. On ju erinevad eksperdidki rõhutanud seda, et pikka aega töötuna olnud inimene võib mingis hetkes kaotada tööharjumused ja kahaneb võime nii tööd leida, kui ka teha. See paneb meid tegelikult rumalasse olukorda. Kui ka oleks hetkel mõni ettevõtja, kes looks piltlikult öeldes 50 töökohaga ettevõtte, siis hoolimata sellest, et meil on 180 registreeritud töötut, ei saa ma anda ettevõtjale 100%-list kindlust, et tal on Jõgeval olemas vajalik tööjõud. Olukorda saab aga kindlasti parandada.

Alustada tuleb sellest, et linnana võetakse lisaks üld- ja eelhariduse probleemkohtade lahendamisele ka aktiivselt käsile täiskasvanute koolitus, ümberõpe, elukestev õpe. Senimaani on see valdkond olnud pigem entusiastide ja projektikirjutajate pärusmaa, kui omavalitsuste sihikindel ja läbimõtestatud planeerimine. Kõik algab sellest, et meil on viimane aeg linnana ja kogukonnana püüda üheselt sõnastada täiskasvanuhariduse roll piirkonna arengus. Milline peaks täiendõppevõimalus olema Jõgeva piirkonnas? Missuguseid oskusi ja teadmisi vajaksid meie tänased ettevõtted, et läbi kohalike elanike ümberõppe tekiks võimalus tuua olemasolevatele ettevõtetele lisandväärtust? Sarnastele küsimustele peame lähitulevikus leidma vähegi rahuldavad vastused, et temaatikaga edasi minna. Et saada hakkama nii inimestena kui ka linnana on vaja lähitulevikus üha selgemini sõnastada ning pikalt koos ettevõtjatega planeerida täiskasvanukoolituse lugu meie linnas. Projektipõhised keeleõpped on äärmiselt olulised ning vajalikud, kuid kas ainult nendega piirdudes suudame me oma inimeste teadmiste ja oskustega oma piirkonda ka mõne uue ettevõtja meelitada?

Üheks selle töötuse loo esmaseks eelduseks on muidugi see,  et peame õppima vahet tegema töötutel. Suur osa meie tänastest töötutest üle riigi ei ole enam need inimesed, kes tahaksid ka reaalselt tööd teha. Need inimesed peaksime paigutama sotsiaalhoolekande temaatika alla ja leidma lahenduse, kuidas neid inimesi teisel viisil aidata, kui anda neile toetust läbi Töötukassa, korraldades neile Euroopa fondide rahaga erinevaid koolitusi ja praktilisi tegevusi, teades, et nad tööturule ei kavatsegi naasta. Kui riik hakkaks kriitilisel pilgul oma töötute arvepidamist analüüsima, siis oleks meil vähemalt lootus saada teada, kas töötus Eestis on suur, väike, keskmine või olematu. Senikaua, aga kuni me arvestame ühte patta nii need, kes otsivad tööd, kui need kes ei kavatsegi tööd otsida, on ikka aastast aastasse võimalik nii ajakirjandusel, inimestel endil, erinevatel opositsioonierakondadel jne manipuleerida numbritega, mille sisu on ähmane.

Vaimsuse olulisus omavalitsuse arengus

(Jõgevamaa Fookus, 28. aprill 2011)

22. aprill avasime Jõgeva muusikakoolis Alo Mattiiseni klaveriklassi. Koos Maret Oja poolt korraldatud XV Alo muusikapäevadega ja öölaulupeoga sai väärikalt tähistatud helilooja 50 sünniaastapäev. Vajadusest hoida ja teadvustada kogu Eestile Jõgevat kui helilooja sünnikohta, tunda uhkust meie linnast pärit helilooja saavutuste üle ning olla uhked, et meie linnast on pärit inimesed, kes Eesti taasiseseisvumise juures olulist rolli on mänginud, on pikkade aastate vältel peetud mõttetalgutest, saamas reaalsuseks. Ilusad emotsioonid Jõgevalt jõudsid televisiooni vahendusel igasse Eestimaa kodusse. Väärikaid ja üleeestiliselt olulisi ning vajalikke kultuurisündmusi on tegelikult ju Jõgeval korraldatud aastaid ja korraldatakse edaspidigi. Siinkohal võiks ju retooriliselt küsida, et mis sellel kõigel on pistmist sellega, et tulevikuski elu Jõgeval läheks paremaks.

Laskumata kultuurifilosoofilistesse küsimustesse võib üsna üheselt öelda, et kultuur, kui piirkonna vaimsuse ja ajaloolise mälu hoidja on ühele väikelinnale kriitilise tähtsusega. Üheltpoolt pakuvad paljud meie aktiivsed kultuuriseltsid inimestele vaimset vaheldust oma igapäeva tööle, teisalt tugevdavad ühisüritused ning ühised tegemised erinevate elualade inimesi, mis annab neile ühtekuuluvustunde. Just ühtekuuluvustunne on see, mida ühel väikelinnal, eriti majanduslikult keerulistel aegadel, on hädasti vaja. Omavaheline pidev konkurents ei vii elu kuidagi paremuse poole, vaid pärsib erinevate inimeste motivatsiooni ja tahet panustada oma linna ja kodukoha arengusse. Ühtekuuluvustunne ei teki aga pelgalt õhust, vaid teatavast ühisest ajaloolisest-kultuurilisest mälust – moodsama sõnaga juurtest. Kui kohalik elanik seostab ennast antud kodukoha looga, siis on meil omavalitsusena ka suurem lootus, et see inimene on nõus oma jälje sellesse loosse ka jätma ehk teisisõnu nõus asuma elama, töötama ja oma lapsi kasvatama just selles kohas, kus seda tegid ka tema vanemad, vanavanemad jne. Selge, et kohaliku arengu mootoriks on eelkõige töökohad. Samas ei tundu mulle kuigi perspektiivne loota, et keegi kusagilt tuleb ja teeb meile ühel päeval juurde palju uusi töökohti. Töökohti loovad ikkagi inimesed, kes ennast ühe või teise kohaga sidestavad ehk ikka need kelle juured ühes või teises piirkonnas asuvad.

Suhtudes üleolevalt või pealiskaudselt kohalikku kultuuri vajadusse, võime me üsna üheselt tõmmata paralleeli hoolimatuhttps://picasaweb.google.com/kyllikund/Tervisepaev2011?feat=directlink#5597747235635322946sse meie linna tuleviku suhtes. Seetõttu on minul vägagi lootusrikas tunne vaadates nii meie linna kultuuritraditsioone, kui ka tulevasi suurüritusi, et linnal läheb tulevikuski hästi. Lisaks Alo muusikapäevadele on traditsiooniliselt üle-Eesti hinnatud ja armastatud Betti Alverile pühendatud luulepäevad „Tähetund“. Sellel aastal toimub Jõgevahe Pere eestvedamisel esimene Eesti Naiste Tantsupidu. Sellise mastaabiga üle-eestilist suurüritust annab ühestki teisest Jõgeva suurusega linnast otsida. Tähelepanuväärseim selle juures on see, et algatus tuleb mittetulundussektorilt ehk aktiivsetelt kultuuriinimestelt. Selle üritusega ei aita me kaasa üksnes Jõgeva piirkonna tantsutraditsioonide elushoidmisele, vaid aitame kaasa kogu Eesti kultuuripärandi hoidmisele. Omal kohal on ka motoparaad ja küüslaugu festival, sest nendegi ürituste kõla kaigub selgelt kaugemalt, kui pelgalt Jõgeva piirkond. Ja väiksemaid, kuid kohaliku identiteedi ja ühistunde hoidmiseks on erinevaid üritusi ja ettevõtmisi veelgi. Mis selle juures on vahest kõige olulisemgi on see, et läbi ühiste jõupingutuste korraldatud kultuursete ürituste, oleme andmas suurimat mainekujunduslikku panust oma linna arengusse, kui me vahest ehk arvatagi oskame. Suurejoonelised mõttetalgud ja mitmekümne lehelised mainekujunduskavad on loomulikult vahvad ning kasulikudki, kuid see kasu, mis läbi kohaliku vaimu hoidmise ja laiemale publikule tutvustamise tehakse kultuuriinimeste poolt on hindamatu väärtusega ning ei ole võimalik ühtegi kavasse sisse panna.

Jakob Hurda mõte, et Eesti ei saa kunagi rikkaks rahva arvult, kuid peab saama suureks vaimult, kehtib vägagi tänases maailmas nii Eesti kui ka meiesuguse väikelinna Jõgeva kohta. Ainult vaimult rikkal piirkonnal on lootust kasvada rikkaks ka materiaalse poole pealt.

Mihkel Kübar

Jõgeva abilinnapea, IRL

Arvamuste erisusest, poliitilisest kultuurist, riigigümnaasiumist

(Vooremaa, 10. märts 2011)

Järgnevaid ridu ajendas mind kirja panema mõni nädal tagasi ilmunud erinevad arvamused Jõgevale loodava riigigümnaasiumi teemadel ning sellele järgnenud Vooremaa juhtkiri, kus oli viidatud Jõgeva linna koalitsiooni partnerite tülile riigigümnaasiumi küsimuses.

Riigigümnaasiumi temaatika puhul tuleb tõesti möönda, on kahe täna linnas valitseva erakonna vaatevinklist veidi erinevad lähenemised. IRL esindab pigem tasakaalustatud rohkem sisule kui vormile keskendunud seisukohta, reformierakond pooldab pigem kiiret ja otsekohest tegutsemist. Vastuolud ei seisne niivõrd asja tuumas, kuivõrd protsesside juhtimises ning ajalises mõõtmes. See ei tähenda kaugeltki seda, nagu võiks jääda Vooremaa juhtkirjast mulje, et erakondade esindajad on lõplikult tülli pööranud ning proovivad üksteist läbi ajakirjanduse mustata. Arvamuste erinevus ei tähenda automaatselt üksteisele selja keeramist. Siit edasi tuleb veidi laiemalt mõtiskleda teemal arvamuste vabadus ning poliitilisest kultuurist või kultuuritusest.

On selge, et lisaks haridusteemadele on tulevikus ilmselt mitmeid teemasid, mis vähemal või suuremal määral erinevate poliitiliste jõudude vahel teatavaid erimeelsusi tekitab. Nende erimeelsuste põhjendamine või avaldamine kohalikus ajakirjanduses on minu hinnangul täiesti tavaline ja normaalne demokraatia osa. Vahest ongi Jõgeva linnas varasemalt harjutud pelgalt õigete arvamustega ning kui on olemas mõni teine arvamus, siis on see kas vale või lihtsalt sobimatu. Ma ei tea, miks see nii on, aga selline trend on murettekitav. Ja murettekitav eelkõige selles osas, et väikese linnana peaksime me üha rohkem püüdma arvestada üksteiste arvamustega, veel enam nagu elugi näitab, ei ole küsimustele üheseid vastuseid ja elu ise ei ole ainult must ja valge. Loomulikult ei saa kellelegi ette heita, et eriarvamuste avaldamist võetakse väga isiklikult või lausa solvanguna, kuid kas tuleviku mõistes on parem see, kui meil jääbki domineerima näiteks ühe erakonna TÕDE. Kunagi meil ju nii oli või ma eksin? IRLi kui erakonna üks eesmärk on liikuda avatuma, demokraatlikuma ning suurema kaasatusega kogukonna poole. Hea näide on sellest mõni nädal tagasi korraldatud haridusalane kõnekoosolek, kuhu kutsusin kokku kõiki inimesi, kes soovisid oma arvamust riigigümnaasiumi teemal öelda. Ilmselgelt oli inimesi, kes üritusega rahule ei jäänud, sest temaatika käsitlemine jäi veidi ühekülgseks ning kriitilisemad või teisalt ka tasakaalukamad, konservatiivsema hoiakuga inimesed, ei avaldanud avalikult oma arvamist. Hiljem mõne inimesega vesteldes jäi mulje, et inimesed ei usu, et nende arvamust võetakse kuulda. Selline suhtumine on ohtlik ja hirmutav, kui inimesed ei julge või ei taha avalikult oma eriarvamust välja öelda, kartes sellega sattuda pahandustesse. Antud kõnekoosolek, mida ka Vooremaa juhtkiri nimetas, kui näiliseks kaasamiseks, ei olnud kindlasti mitte kokkukutsud eesmärgiga teha nägu nagu linnavõim tahaks arvamusi kuulda, kuid tegelikult kuulda ei võta. Antud üritus oli selgelt suunatud sellele, et kõik, kel soovi on, saaksid oma mõtted välja käia. Olen isiklikult seda meelt, et ka tulevikus peaks sarnaseid üritusi tihedamini korraldama erinevatel teemadel, et inimestel tekiks harjumus oma arvamust avaldada. Ühe või teise teejupi parandamisest olulisemaks pean ma kogukonna võimalikult suurt kaasatust linna juhtimisse. Ainult siis kui kohapealsed inimesed saavad ja tahavad otsustusprotsessides kaasa rääkida, saame me olla kindlad otsuste läbipaistvuses ning oma linna jätkusuutlikkuses. Kui inimestel puudub reaalne huvi kaasa rääkida ning linnavalitsusel huvi kuulata, teeme me suurt kahju oma linnale. Ma ei arva, et linnavalitsus  on teinud täna kõik selleks, et linnarahvas oleks aktiivsemalt otsuste tegemistesse kaasatud ning arenguruumi on ikka väga palju. Ma ei tea, kes on selles süüdi, et kohalikud inimesed ei usu, et nende arvamusest hoolitakse ja nendega arvestatakse ning polegi oluline kedagi häbiposti naelutada, küsimus on pigem see, et üheskoos peame antud olukorda püüdma parandada. Kui ainult kõik seda tahavad.

Mis nüüd puudutab Jõgeva Linnavolikogu IRL fraktsiooni kirjutist „Kõhklused ja kahtlused“, siis on selgemast-selge, et antud artikkel oli mõeldud eesmärgiga panna inimesi veelkord mõtlema ja arutama artiklis ära toodud küsimuste üle. Paljud artiklis esitatud küsimused on ilmselt ka sellised, et saavad vastused tulevikuks. Riigigümnaasium on täna üks meie võimalustest, kuid mitte ju ainuke. Ning seda seisukohta püüti ka artiklis lahti mõtestada. Linnavolikogu esimehe veidi valuline reaktsioon sellele oli veidi kummastava, kuid samuti mõistetav. Samas tuleb taaskord üle korrata tõsiasi, et ühel küsimusel ei saagi olla ainult ühte vastust ning teistsugust mõtteviisi mitte arvesse võttes võime lõppeks jätta kahe silma vahele midagi olulist, mida hiljem parandada on väga raske või võimatu.

Kokkuvõtteks. Nii kummaline, kui ka see ei tundu, siis tõepoolest ei tasu teha kaugeleulatuvaid järeldusi, et valitseval võimuliidul ei ole teatud küsimustes erimeelsusi, sest tegemist on ka maailmavaateliselt erinevate erakondadega, kuid tänane ühisosa on koalitsioonil kindlasti suurem kui erimeelsused, mistõttu on ennatlik väita, et võimuliit on lõplikult tülli pööranud.

Mihkel Kübar

Jõgeva abilinnapea, IRL

Kuidas me oma hariduselu korraldamisega edasi liigume

(Jõgeva Linna Leht, 10. märts 2011)

Haridusdiskussioon Jõgeva linnas jätkub. Veebruarikuu linnavolikogu otsustas minna edasi riigigümnaasiumi loomisega. Otsusega andis volikogu põhimõttelise nõusoleku jätkata riigiga ehk haridusministeeriumiga läbirääkimisi parima hariduskorralduse leidmiseks Jõgeva linnas. 4. märtsil allkirjastasid minister Lukas ja volikogu esimees selle otsuse valguses ühiste kavatsuste memorandumi. Edasi liigub linnavalitsus edasi läbirääkimistega riigiga, et selgeks vaielda võimaliku riigigümnaasiumi loomisega seonduvad lepingupunktid. Veebruarikuu volikogu otsuse tagajärjel ei moodustata Jõgeva linna veel ühtegi riigigümnaasiumi, vaid minnakse temaatikaga edasi. Olulisem on veel ees. Mis tingimused seab meile riik, mis tingimusi peame meie linnana vajalikuks lepingusse panna, see sõltub edasistest läbirääkimistest. Linna eesmärk saab olla ainult üks, lepinguga tagada võimalik kvalitatiivne hüpe Jõgeva gümnaasiumihariduses, seda nii keskkonna, kui õppe sisu osas. Kui me seda läbirääkimistel riigiga tagada ei suuda, oleme teinud suure „karuteene“ oma noortele. Teisest küljest on selge, et kui me ka ministeeriumiga lepinguni ei jõu, peame oma koolivõrku lähiaastatel korrastama niikuinii. Seetõttu on volikogu positiivsel otsusel oluline tähendus selles osas, et me ei sulgenud ühte võimalust oma hariduselu korrastamisega edasi liikuda. Siinkohal tahan ma veelkord üle kinnitada ja kutsuda kogu avalikkust rahulikkusele, et enne 2013 1. septembrit struktuurseid muudatusi meie hariduselus ei tule. Ainukesed muudatused mis koolides toimuvad on seotud õpilaste arvuga kahe järgneva aasta jooksul. Kaks aastat on linnavalitsuse hinnangul see minimaalne aeg, mil suudetakse võimalik uus süsteem rajada sellistele alustele, mis ei lase meie linna hariduse tasemel drastiliselt kukkuda ning muudatuste tõttu ei oleks suurt segadust.

Siinkohal on ka teine oluline aspekt. Seoses Alo klaveriklassi rajamisega Jõgeva Muusikakooli, on palju spekuleeritud sellel teemal, et muusika- ja kunstikool viiakse kokku ühte tänasest üldhariduskoolide hoonetest. Lisaks on räägitud raamatukogu võimalikust kolimisest mõnda olemasolevasse üldhariduskooli. Neid viimaseid mõtteid on eriti tugevalt esindanud meie linnavolikogu esimees. Rõhutan, et tegemist on väga selgelt isiklike seisukohtade esitamisega, millel puudub annus analüüsi nii hoonete seisukorra kui erinevate allasutuste eripäradega arvestamist.  Ei ole mitte ühtegi otsust ei linnavalitsuse ega volikogu poolt, mis eelpool esitatud mõttekäiku kinnitaks. Linna haridusvõrgu korraldamisel peame liikuma uute lahenduste leidmise suunas samm-sammult ning kaalutletult ning läbimõeldud. See võtab kõik aega. Oma tulevase koolivõrgu hoonestuse küsimuse lahendamiseks on linnavalitsusel plaan kaasata erinevaid eksperte väljastpoolt linna. Mis puutub Alo klaveriklassi loomisesse, siis see on kujunenud kulukamaks ettevõtmiseks, kui me oskasime algul prognoosida. Kas linn või Alo Mattiisen väärivad tema pärandi väärikat jäädvustamist? Minu seisukoht on jah väärivad. Klaveriklass ei saa olema puhtalt õppeprotsessi läbiviimiseks, vaid ka kammerlikuks kontserdipaigaks, linna külastavate turistide vaatamisväärsuseks, helilooja isiklike asjade eksponeerimise paigaks jne.  Ei tasu kart, et kui linn koos riigiga teeb suuremahulise investeeringu helilooja pärandi hoidmiseks, siis mõne aasta pärast muutub see kõik kasutuks. Muusikakool tegutseb hoones, kus ta ikka on tegutsenud ja teeb seda ka mitmel järgneval aastal. Kõige parema tahtmise korral ei ole võimalik ühte või teist haridus- ja kultuuriasutust päeva pealt panna tegutsema uutesse ruumidesse. Iga sellise otsuse juures peame olema veendunud, et keskkonna vahetusega anname juurde ka uut kvaliteeti õppeprotsessis. Kui me seda tagada ei suuda, siis vägisi kedagi kusagile tõstma ei hakka. Lõpetuseks veel üks väide, mis palju kõneaianet pakkunud, on hariduse pealt kulude kokku hoidmine. Mina väidan, et see ei ole lõpmatuseni võimalik. Viimase kahe aasta kärped on olnud väga suured ning teatudhetkel tuleb ette piir, millest enam ei ole võimalik kokku hoida, see hakkab selgelt mõjuma meie hariduse kvaliteedile ehk haridus ongi kallis, hea haridus veelgi kallim. See tähendab seda, et peame ka tulevikus hoolimata muudatustest koolivõrgus olema valmis haridusse linna raha investeerima, mida viimase 10 aasta jooksul on linnas tehtud tegelikult minimaalselt.

Mihkel Kübar

Jõgeva abilinnapea

Vabariigi aastapäeva ootuses Jõgeva linnas 2011

(Jõgeva Linna Leht, 10. veebruar 2011)

2011 aasta on alanud Jõgeva linnale lumerohkelt. Loodus on meile justkui sümboolselt märku andnud, et samavõrd palju kui on viimastel aastatel lund maa peale sadanud, seisab linnas sel aastal tuleviku mõistes mitmeid suuremaid ja väiksemaid lumehangesid, millest tuleb läbi murda.

Haridus

Viimase poole aasta jooksul on riigiga läbirääkimiste tulemusena tekkinud teatav võimalus oma siinset haridusmaastiku veidi korrastada. Mitte ainult kahanev lastearv üldhariduses, vaid ühiskondlikud muutused ise sunnivad meid teatavaid korrektuure tegema. Täna on võimalus meil lüüa riigiga käed, mille tulemusena sünniks tulevikus Jõgevale riigigümnaasium. Gümnaasiumiastme omandivormist olulisemaks pean isiklikult gümnaasiumis õpetatavat. Selleks on moodustatud õppekava komisjon, kelle eesmärgiks on ajakohastada meie gümnaasiumide õppesuundi vastavalt riiklikule õppekavale ning siinsete õpilaste soovidest. Ka tulevikus peab säilima tänane hea tase gümnaasiumiastmes. Sealjuures ei tohi me unustada, et ka põhikooli õpe peab vastama kaasaja väljakutsetele. Tahame või mitte, kuid haridusmaastiku korrastamine ei ole ühe päeva küsimus, see võtab paratamatult aega. Lisaks ei ole ka meie koolides täna midagi hukatusliku. Meil on nii eelhariduses, üldhariduses, kui huvihariduses head õpetajad ja tublid õpilased, kes oma igapäevategevustega meie linna vaimsusele suuresti kaasa aitavad.

Käesoleva aasta sügisel peaks alguse saama lasteaed Karikakar uue hoone ehitus. Arhitektuurikonkurss on välja kuulutatud ja huvilisi on palju. Kui kõik läheb plaanipäraselt siis on lootust, et 2012 aasta jooksul saame linna juurde uue kena hoone, kus oleks hea õpetajatel lastele edasi anda teadmiste-oskuste pisikut ning lastel kõik mugavused seda avasüli vastu võtta. Kindlasti olen seda meelt, et võimalikud arhitektuursed lahendused jõuaksid enne lõppotsust ka kõigi linna kodanike ette, et oleks võimalus kõigil soovijatel arvamust avaldada, et ühiselt saaksime otsustada parima võimaliku lahenduse kasuks. Kindlasti seab teataval määral piirid meie linna rahakott, mis võrreldes 2010 aastaga ei ole hüppeliselt kasvanud.

Kultuur

Aastaid on meie kultuurivedajad ennastsalgava entusiasmiga kandnud edasi nii laulu, tantsu, pillimängu, lugemise kui teatritegemise lugu. Siinjuures tuleb nii meil, kui eelmistel linnavalitsustel peeglisse vaadata ning tunnistada, et kultuuriinimeste tegemised on olulised küll linnale lõpptulemusena, kuid materiaalne toetus lõpptulemuse saavutamiseks ei ole olnud alati piisav. Kuigi 2011 aasta ei tule linnale rahaliselt kerge, on just see aasta võimalik kultuuriinimestega täpselt üle vaadata meie kultuuritoetamise alused ning valmistada ette strateegia või plaan tulevikuks. Linnapea eestvedamisel toimuva linna mainekujunduse aruteludes on ka kultuuriinimestel oluline sõna kaasa öelda. Mis on need üritused, mis aitavad meie linnal olla väljastpoolt tulijatele huvitav, avatud ning südamlik paik ning milliste ürituste kaudu tunnevad Jõgeva inimesed enda tegemiste üle uhkust?

2011 aastal on meil paljugi olulisi sündmusi: Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti 50, juunikuus toimub Jõgeval I Naiste Tantsupidu „Naiselugu“, Juuniküüditamisest möödub 70 aastat. Viie aastaseks saab meie muuseum, viisteist aasta on linnas tegutsenud Kunstikool, Betti Alveril täitub 105 sünniaastapäev. Meil on põhjust oma linna loo üle uhked olla

Vabakulgemise raamatukogu

2010 aastal lõime sõber Priit Põdraga Jõgeva Bussijaama vabakulgemise raamatukogu. Raamatud on kõigile, kes soovivad. Kui tahad võta raamat kaasa bussipeale, kui tahad too kunagi tagasi.

Sport

Sügisel saame kokkuvõtted teha Eesti Olümpiakomitee poolt ellukutsutud spordimeisterlikkuse pilootprojekti kohta, kus meie linnast osalevad kergejõustik ja saalihoki. Saame olla teerajaks teistele omavalitsustele ning anda vajalikku tagasisidet, kuidas võimalik projekt tulevikus paramini rakenduks. Sarnaselt kultuuriinimestele tuleb au anda ka spordimeestele ja naistele, kes samuti Jõgeva head nime kõrgel hoiavad. 2010 aasta ja 2011 aasta kärped ei ole õnneks mõjunud meie linna spordielule sedavõrd laastavalt, et noortel puuduks valikuvõimalus erinevate spordivõimaluste vahel.

Noored

Jaanuaris valiti esimene Jõgeva noortevolikogu. Pean seda oluliseks sammuks just tuleviku vaatavana. Noorte kaasamine kohaliku elu kujundamisse on kriitilise tähtsusega. Andes noortel vabadust otsustada, on neil võimalik võtta ka vastutus linna tuleviku suhtes. Kui me soovime, et meie linna tuleks rohkem noori, peame oma noori sedavõrd usaldama, et nad saaksid linna selliselt kujundada, kus nad näeksid oma tulevikku.

Noortevolikogu loomine on ka üks samm avatud, demokraatlike protsesse austava, ausama ja parema väikelinna poole. Avatus nii uutele ideedele, kui ka kodanikele on meie parema tuleviku võti. Mida rohkem me üksteist olenemata positsioonist kuulame ja austame, seda lootustandvam saab olla meie tulevik. Seda nii Jõgeval kui Eestis üldiselt. Vabariigi Aastapäeva eel tuleb teatava kahetsustundega tõdeda, et ikka veel kipume me inimestena ja riigikodanikena osutama vigade ilmnemisel kellegi teise poole ja vähem lahtimõtestama seda, mida ise saaksime muuta või parandada. Hoidkem ikka kokku ning katsugem ühiselt probleemidest võitu saada. Oleme liiga väike rahvas, et oma tohutut energiat ja potentsiaali üksteisega vägikaika veoks rakendada. Soovin kõigile linnakodanikele head Vabariigi Aastapäeva!

Mihkel Kübar

Abilinnapea

Et inimestel läheks hästi

( Jõgevamaa Fookus, 10. veebruar 2011)
 
Mihkel Kübar
Jõgeva abilinnapea
Isamaa ja Res Publica Liit, nr 312

Viimase kahe aasta külm talv ning majandussurutis on pannud pea kõiki meid mõtlema kütte hinna üle. Kõrged küttearved ei meeldi meile kellelegi. Mida on siis võimalik teha, kui sissetulekud on vähenenud, kuid arved suurenenud? Kas kohalikul omavalitsusel on võimalik siin midagi parandada?

Omavalitsusel nagu Jõgeva linn ei ole võimalik küttehindade reguleerimisel kaasa rääkida. Hinnad kehtestab soojaettevõtja ning kooskõlastab hinna Konkurentsiametiga. Sisuliselt on sellises situatsioonis omavalitsusel kaks võimaliku teed – kas toetada inimesi rahaliselt, suurendades kohaliku omavalitsuse eelarvest antavaid toetusi või panustada oma eelarveliste vahenditega korterelamute energiasäästlikumaks muutmisse. Perspektiivsem nii inimestele, kui kohaliku omavalitsusele on minu arvates kindlasti investeerimine energiasäästu. Täna on riik loonud toetusmeetme korteriühistutele kortermajade renoveerimiseks. Toetust on võimalik saada energiaauditi läbiviimiseks, renoveerimisprojekti koostamiseks ning renoveerimiseks. Toetust jaotatakse KredExi[1]. Lisavõimalus toetust taotleda on nii energiaauditite kui renoveerimisprojektide koostamiseks Kliima- ja Energiaagentuurist[2]. Senini on kortermajade renoveerimine toimunud kahepoolse rahastamise läbi: korteriühistud ja riik. Vaadates aga kohaliku olukorda siin maakonnas, siis on selge, et korteriühistutel on vaja abi. Seetõttu olen teinud ka majandusminister Juhan Partsile ettepaneku muuta meetme tingimusi selliselt, et ka kohalik omavalitsus võiks lisaks riigi toetusele, toetada korteriühistuid. Praeguste meetme tingimuste juures on see võimatu, sest kui korteriühistule tuleb rahaliselt appi kohalik omavalitsus, väheneb riigi toetus ja see ei ole lahendus meie piirkonnas, sest korteriühistute laenuvõimekus ei ole sama, mis 2007 aastal, kui meede välja töötati. Seetõttu on oluline, et loodaks riigi poolt võimalus kohalikul omavalitsusel kolmanda osapoolena rahastamisel appi tulla sest:

  1. Inimestel tekib renoveerimise tagajärjel võimalus oma küttekulusid ise reguleerida, mis tähendab, et võrreldes tänasega, tekib inimestel reaalne võimalus raha kokku hoida;
  2. renoveeritud korterelamus on korterihind kõrgem kui renoveerimata korterelamus. Läbi renoveerimise tõuseb inimese omandi hind;
  3. renoveeritud korterelamud on kenama väljanägemisega, kui renoveerimata korterelamud. Ilusad majad rikastavad kohaliku asula üldist väljanägemist, mis aitab kaasa kohaliku omavalitsuse maine tõstmisele nii kohalike elanike silmis, kui ka külaliste silmis;
  4. on üsna tõenäoline, et renoveerimistööd tehakse korterelamute juures kohalike ehitusettevõtjate poolt. See annab kohalikele tööd, mis omakorda mõjutab positiivselt omavalitsuse eelarvet;
  5. energiahinnad maailmaturul on kõikuvad ja on vähetõenäoline, et kütte hind võiks pikas perspektiivis minna oluliselt odavamaks, kui ta on täna, pigem vastupidi. Seetõttu peame vaatama tulevikku ning alustama energiasäästlikuma eluruumi rajamise toetamisega lisaks riigile ka kohalike omavalitsuste eelarvetest.

Riigikogu võttis IRLi eestvedamisel eelmisel aastal vastu nn monopolide ohjamise seaduse[3]. Selle seaduse üks peamisi eesmärke on kaitsta inimesi liigkõrge hinna kehtestamise eest. Mida aasta edasi, seda rohkem peame nii inimestena, kui kohalike omavalitsustena tegema endast kõik, et muuta oma elukeskkond energiasäästlikumaks ning tegema korrektuure igapäevases energiatarbimises. Kui me seda suudame, siis läheb hästi nii inimestel kui omavalitsusel tervikuna.


[1] Vt lähemalt http://www.kredex.ee

[2] Vt lähemalt http://www.kena.ee

[3] Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus – https://www.riigiteataja.ee/akt/13348610

Mis saab haridusest meie linnas?

(Jõgevamaa Fookus, 24. jaanuar 2011)

Viimase aasta jooksul on palju kõneldud hariduse tulevikust Jõgeva linnas. 2010 aasta juunis tegi Jõgeva Linnavolikogu koos Jõgeva Vallavolikoguga pöördumise Haridus- ja teadusministeeriumi poole, alustamaks läbirääkimisi võimaliku riigigümnaasiumi loomiseks Jõgeva linna. Selleks moodustati läbirääkimiste komisjon, kes esitas oma töö kokkuvõtte 30. detsembriks 2010 aastal linna- ja vallavolikogule.  Mis seisus me siis oma haridusuuendusega oleme?

Ministeerium on andnud oma suusõnalise nõusoleku, toetada rahaliselt Jõgeva linna eraldiseisva gümnaasiumi loomiseks. Eraldiseisev gümnaasium tähendaks meie linnas seda, et kahe kooli baasil (Jõgeva Gümnaasium ja Jõgeva Ühisgümnaasium) moodustakse 1-9 klassiline Jõgeva Põhikool ja 10-12 klassiline Jõgeva Gümnaasium. Just seda gümnaasiumi rajamist linna ollakse põhimõtteliselt valmis riigieelarvest ja CO2 müügikvoodist rahastama. Põhimõtteliselt on riik nõus toetama Jõgeva linnas ühe olemasoleva haridusobjekti täielikku renoveerimist kaasaegseks gümnaasiumi hooneks. Ühiste arutelude käigus ja läbirääkimiste tulemusena on Jõgeva linn pakkunud riigile välja võimaliku variandina Aia 34 vana koolihoone. Tegemist on hetkel läbirääkimistega ning lõplike otsuseid ei ole teinud ei linnavolikogu ega ka haridusministeerium. Kui suur võiks olla või saaks olema riigipoolne investeering on täna rohkem kui ebaselge.

Viimase aasta jooksul olen kohtunud kõikide meie linna üldhariduskoolide pedagoogidega, olen vestelnud paljude lastevanematega ning kuulanud paljude heade inimeste mõtteid, kes on oma arvamust hariduse tuleviku suhtes avaldanud. Vahest kõige positiivsem on tänaseks see, et pea kõik meie linna haridusinimesed on jõudnud arusaamiseni, et teatavad muutused hariduses on meil möödapääsmatud. Möödapääsmatus väljendub paratamatult laste arvudes ning on selge, et säilitada head haridust ning püüda sellele anda juurde uut hingamist, on vaja teha ka struktuurseid muudatusi. Läbirääkimiste komisjon ning Linnavalitsus on teinud volikogule ettepaneku, et struktuursed muudatused rakenduvad mitte enne, kui 1. september 2013. Selline ajaline perspektiiv on oluline kahest aspektist: 1. meie koolides õpib täna kokku 1276 last. Haridusasutustes töötab 111 pedagoogi, lisaks veel üle 30 inimese, kes seisavad igapäevaselt hea meie koolide ja laste eest. Ühe või teise kooli sulgemine või avamine puudutab otseselt nii paljusid inimesi, et oleks ülim vastutustundetus rakendada muudatusi kiiremini kui 2013 sügis. Eesmärk ei ole meil ju muudatus muudatuse pärast, vaid haridustraditsiooni jätkumine ning hariduskvaliteedi tagamine linnas 2. Vabariigi Valitsuse poolt vastuvõetud gümnaasiumide ja põhikoolide õppekavad peavad täies mahus rakenduma koolides 2013 aasta 1. septembrist. See tähendab, et meil on vaja võtta rahulikult aega ja kaalutletult läbi mõelda lisaks hoonestusele oma koolides õpetatav, et igapäevane õppeprotsess saaks võimalikult vähe häiritud ning samas jõuaksime korralikult ette valmistad nii oma koolide õppekavad, kui pedagoogid, kes samuti peavad tegema õpetamises teatavaid muudatusi.

Täna on linnas moodustatud kõikide koolide ja ka valla kooliinimestest gümnaasiumiastme õppekava koostamise töögrupp, mis püüab välja töötada Jõgeva kahele päevaõppega üldhariduskoolile ühtset gümnaasiumiastme õppekava, lähtuvalt riiklikust õppekavast. On vaja leida ühine arusaam kolmes gümnaasiumiastme õppesuunas, mis vastaksid ühelt poolt riikliku õppekava nõuetele ning teisalt arvestaks siinse piirkonna õpilaste vajadustega ja vastaks lastevanemate ootustele. Missuguste teadmistega, oskustega, väärtushinnangutega noort me soovime oma Jõgeva haridusest väljumas näha. See töö on hetkel veel pooleli.

Linnas liigub ringi erinevaid arvamusi haridusuuenduse läbiviimise kiiruse kohta. On neid, kes arvavad, et me oleme lootusetult hiljaks jäänud, on neid kes arvavad, et muudatused ja otsused tuleb võtta vastu võimalikult kiiresti ja on neid, kes on nõus erinevate variantide vahel kaaluma. Eks kõigil ole omamoodi õigus, kuid mina isiklikult lähtun sellest, et igale muudatusele tuleb anda aega. See tähendab, et esiteks tuleb muudatuse sisust teavitada võimalikult paljusid huvigruppe, seejärel tuleb anda inimestele aega, et muudatuste olemus saaks enda jaoks läbi mõeldud. Ühiste arutelude käigus peaksime jõudma sellise lahenduseni, mis võiks sobida enamikele linna elanikele. Lisaks tasub meil olla tark ja tasakaalukas, vaatamaks avatud meeltega Eestis ringi. Näiteks kaks omavalitsust, kes on tänaseks teinud otsuse, et minnakse üle puhtale gümnaasiumile, Viljandi ja Türi, on teinud seda selliselt, et täna on kogukond mõlemas kohas sisuliselt pooleks. On tekkinud väga selged vastasleerid. Muudatused on saanud  kogukonda lõhestavaks mitte ühendavaks. Kas me ei võiks oma linnas olla targemad? 100 protsendilist konsensust vaevalt me leiame, kuid kui enamik linna huvigruppe ei tule muudatustega kaasa, siis võime oma kiirete otsustamistega kogu elu pea peale pöörata ning uuendus ei hakka kunagi tööle nii nagu plaanitud. Seetõttu on äärmiselt oluline läheneda haridusuuendustele tasakaalukalt, analüüsivalt ning mõtestatult. Peame ette nägema ka võimalike negatiivseid ilminguid, mis muudatustega kaasnevad ja need kaasnevad nii ehk naa. Kui me oleme aga piisava põhjalikkusega ohukohad läbi töötanud, siis võime olla kindlamad, et tagasilöögid saavad olema väiksemad. Ja kui näiteks volikogu liikmed soovivad võtta veel aega, et enda jaoks haridusuuendus, enne otsustamist läbi mõelda, siis tuleb see aeg ka võtta.

Palju räägitud eraldiseisva riigigümnaasiumi mudelile on tegelikult kõrvale pandud ka ühe täistsükli üldhariduskooli mudel. Selle järgi jääks tulevikus Jõgevale üks kool tänase kahe kooli asemele, kus õpe toimuks 1-12 klassini. Seegi variant on üsnagi paljude arvates ei ole samuti paha mõte ning vahest isegi perspektiivikam, kui eraldiseisvad põhikool ja gümnaasium. Kõik sõltub sellest, mille me haridusmuudatuste keskmesse paneme. Kas see on hoone või on need õpilased, õpetajad, lapsevanemad. Segadust hariduse ümber on piisavalt, seetõttu peame jääma oma aruteludes rahulikuks. Pimesi tormamine võib meile tulevikus väga kurjasti kätte maksta. Ega asjata ole olemas väljendit üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Hariduse puhul tuleb meil väga hoolikalt mõõta, sest sellest sõltub meie laste tulevik siin linnas.

2011/2012 õppeaastal jätkavad Jõgeva linnas tööd Jõgeva Gümnaasium, Jõgeva Ühisgümnaasium  ja Täiskasvanute Keskkool seni nagu nad on siiamaani alustanud. Muudatused tulenevad õpilaste arvudes, mis on jätkuvalt langustrendil. Klassikomplektid kooliti järgmiseks õppeaastaks kinnitab Linnavalitsus 24. jaanuaril. Samamoodi kolme üldhariduskooliga läheme vastu ka 2012/2013 õppeaastale, kui riik ei tee ühtäkki üleriigilist tsentraalset muudatust koolivõrgus.

Mihkel Kübar

Jõgeva osaleb säästvate linnade pilootprojektis

(Vooremaa, 18. jaanuar 2011 http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1005965)

Jõgeva linn valiti möödunud aasta lõpus esindama Eestit Euroopa säästvate linnade referentsraamistiku (RFSC) pilootprojektis. Samal ajal kui mitmed Euroopa linnad on integreeritud tegevuskavade väljatöötamisel ja rakendamisel juba märgatavat edu saavutanud, vajavad paljud linnad selles osas veel toetust ja abi väljastpoolt. Mõlemal puhul saavad linnad kogemusi jagada või õppida üksteise konkreetsetest rakendustegevustest saadud kogemustest.

Jõgeva lõi Pärnut

Jõgeva abilinnapea Mihkel Kübar ütles, et strateegiline planeerimine ja oma otsuste sisuline analüüs, mis nende tagajärjel paremaks või halvemaks muutub, on hädavajalik. “See programm aitab edasi. Ma tõesti ei oska praegu öelda, kas maailm läheb sellest palju paremaks, aga mingi lootuskiir, et otsused saaksid paremini läbi töötatud ja läbi mõeldud ning raha paremini plaanitud, on olemas,” lisas Kübar.

Jõgeva on Eestist ainus pilootprojektis kaasa lööv linn, Eestis konkureeriti Pärnuga. Siseministeeriumi regionaalpoliitika büroo nõunik Eedi Sepp ütles, et Jõgeva taotluses on kavandanud kaasata kõrgemat administratiivset ja poliitilist tasandit mõnevõrra laiemalt (maavalitsus, maakondlik omavalitsuste liit, siseministeerium) ning samuti teisi kohalikke omavalitsusi Eestist. “Läbi suurema rõhuasetuse nii vertikaalsele kui horisontaalsele kaasatusele suudab Jõgeva linn eeldatavalt kaasata projekti tegevustesse paremini erinevate osapoolte kogemusi ja arenguvajadusi ning teiselt poolt levitada teadmisi loodavast rakendusest ja selle kasutusvõimalustest säästva ja integreeritud arengu suunamiseks ja juhtimiseks,” märkis Sepp.

Jõgeva on tema hinnangul selgemalt kirjeldanud, kuidas kavatsetakse instrumenti oma linna säästva ja integreeritud arengu kavandamiseks ja juhtimiseks edaspidi rakendada.

“Jõgeva linna testimises osaleva meeskonna koosseisu ja kvalifikatsiooni hinnati meie komisjonis kõrgemalt, kuna Jõgeva on rajanud meeskonna rohkem erinevate valdkondade praktikutele.”

“Pärnu linnal on säästva arengu suunamise praktika seni tugevam olnud. Seepärast on Pärnu valmisolek osaleda rakenduse testperioodis seniste kogemuste kaastoel küllalt kõrge,” lisas Sepp.

Olulised tõesed algandmed

Kübara sõnul on väljatöötatav programm eelkõige suurlinnade jaoks, kuid saab näha, kas see ka väikelinnades toimib.

“Kogu protsessi juures on kõige tähtsamad tõesed algandmed, et tekiks tervikpilt. Kõik sõltub sellest, kui ausalt sa endale otsa vaatad. Meil on mitmeid dokumente, kus hetkeolukorra kirjeldus on erinev. Iga ametnik tõlgendab oma valdkonda erinevalt. Selles programmis on kõik andmed koos,” rääkis Kübar.

Väga tähtsaks peab abilinnapea just ausust. “Mida ausamalt paned kirja andmed, seda ausama pildi saad ka tulevikus. Mulle tundub, et Eestis ei taheta tegelikult endale päris ausalt otsa vaadata,” rääkis Kübar, kelle hinnangul vaevab sama  probleem mõnikord ka Jõgevat. “See programm pole ilustamise koht,” rõhutas ta.

Abilinnapea sõnul on ülioluline ka võrdlus teiste linnadega. “Mulle tundub, et kohati napib omavalitsustes üle Eesti ideid, kuidas edasi minna. Tulubaas on vähenenud, esmased ettevõtmised on küllalt heal tasemel, nüüd on küsimus, mida edasi teha. Uusi ideid aga napib, äkki Euroopast tuleb neid juurde. Loodame leida sarnase tulubaasiga väikelinna ja uurida, mida seal tehakse,” rääkis Kübar.

Tema sõnul on ette nägemise võime oluline ka rahanduse valdkonnas. “Peame teadma, mida suudame ellu viia ja mida mitte. Praegu oleme kahaneva tulubaasiga omavalitsus, peaksime teadma, mis aitaks meil tulusid suurendada, kuidas edasi minna,” nentis ta.

Mihkel Kübara sõnul on arengukavas vaja arengut näha. Kui seda pole, siis on midagi ikka väga viltu.

“Pole mõtet kirjutada vana põhja peale midagi uut. Tuleb võtta kõik üksipulgi lahti, alustada uute ja tõeste lähteandmetega ning siis hakata analüüsima erinevaid perspektiive.”

Kogu projekt on avalikkusele kättesaadav, seetõttu loodab abilinnapea näidata võimalikele investoritele, et siia tasub investeerida. “Loomulikult saavad ka inimesed parema pildi, mis on ühe või teise otsuse taga,” tõdes ta.

Ühes omavalitsuses kaua toimetanud inimestel tekib eneseimetleja efekt. “Enesekriitikat kipub meil väheks jääma, ei ole omavalitsus kõige targem ja kõige ilusam,” tõdes Kübar, kelle hinnangul on kriitikameel oluline.

Tulevikus peaksid selle projektiga liituma ka teised Euroopa väiksemad omavalitsused.

Euroopa linnade, kohalike omavalitsuste võrgustike, liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni esindajatest koosnev kõrgetasemeline töörühm on välja arendatud spetsiaalse internetipõhise programmi, abistamaks linnu säästva linnaarengu strateegiate ja projektide ettevalmistus- ning seireprotsessis. Loodav RSFCinstrument pakub selleks linnadele häid tegevusvõimalusi, ühendades rohkem kui 70 Euroopa linna väärtuslikke kogemusi.

RFSC prototüübi kiitsid heaks ELi linnalise arengu vastutavad ministrid Toledos mullu 22. juunil. Suutmaks võimalikult palju arvestada erinevate linnade spetsiifiliste arenguvajadustega, on ministrid otsustanud laiendada RFSC pilootperioodi ellurakendamisel osalevate linnade ringi. Ka Euroopa Komisjon otsustas algatust toetada, osaledes samuti pilootperioodi tegevustes. Rakenduse testperiood kestab kuus kuud – veebruarist augustini. 2011. aasta augustist saavad linnad hakata RFSC rakenduse tööversiooni kasutama.

Säästvate linnade pilootprojekt

*Eesmärk on luua 50-70 eri suuruse, funktsionaalsuse ja probleemistikuga Euroopa linnast koosnev rühm, mis hakkab testima RFSC veebipõhise instrumendi esmaversiooni rakendamist.

*Väga tähtis on, et protsessis osaleksid mitte  ainult suured ja kogemustega, vaid ka väiksemad linnad.

*RFSC rakendus aitab “integreeritud lähenemise“ kaudu  võtta enam aluseks globaalset ja terviklikku vaadet linnapoliitikas, sidustades paremini selle erinevaid valdkondi ja kasutades oskuslikumalt nendevahelisi seoseid arendustegevuses.

*RFSC rakenduse testversioon (version 0) on hetkel juba kättesaadav aadressil:www.rfsustainablecities.eu .

HELVE LAASIK

Uue ajastu väljakutsed

(Jõgeva Linna Leht, 29. detsember 2010)

Aastalõpp on hea aeg teha kokkuvõtteid nii möödunud aastast, kui ka möödunud perioodist. Mida näitas meile 2010 aasta ja kuivõrd oleme suutelised õppima ning edasisi eemärke seadma tulevikuks?

Majandussurutise mõjusid saab nii Jõgeva, kui ka Eesti arengule  hinnata tulevikus. Lugedes uudiseid maailmast ja Eestist tervikuna, jääb mulje, et surutisest oleme selleks korraks pääsenud. Kui vaadata 2011 aasta linnaeelarvet, mille tulubaas on vähenenud võrreldes 2009 aastaga 23%, ei saa ma kuidagi olla seisukohal, et kogu raskus on ületatud ning uude aastasse võime minna kindlamalt. Rahaliselt raske oli 2010 ja saab olema ka 2011. See sunnib linnavalitsust ja volikogu kriitiliselt hindama senitehtut ning seadma reaalselt saavutatavaid sihte järgnevateks aastateks.

Proovides välja tuua mõned mõtted, siis kõige olulisemaks pean seda, et välja on tulnud meie tänase arengukava puudujäägid ning tegelik visioonitus ja selgesõnalised eesmärgid, kuhu linnana liikuda tahetakse.

Linna arengukava vaadatakse üle igal aastal. Viimane aasta näitas kätte tegelikud probleemid. Kõige lihtsamalt öeldes,  on arengukavas muutumatul kujul läbi mitme aasta sees tegelikult vananenud mõtted, mis minu hinnangul tänastes oludes ei ole enam päevakohased või on ebareaalselt sõnastatud. Ühe näitena võib tuua investeeringuobjektide igaaastast ümberpaigutust ajalises graafikus. Selline ümberpaigutus võib olla ju kena, kuid tegelikult tuleb meil 2011 aastal piltlikult öeldes alustada nullist. Hinnata 10 aasta perspektiivis, mida me suudame teha ja mida mitte ning mis on need linnale prioriteetsed investeeringud, mis looksid linna lisandväärtust, et oleksime jätkusuutlikud.

Minu hinnangul ei ole visioon, saada Vooremaa pealinnaks, ennast õigustanud. Sõnadel on suur jõud ning sõnadest arusaamised mitmeti mõistetavad.

Kas Jõgeva suurune linn suudab ja tahab endas kanda võrdväärset sisu teiste pealinnadega üle Euroopa? Kas Jõgeva linnana peab endas kandma suurustavat tiitlit Pealinn? Või on Jõgeva hoopis üks väike ja edukas väikelinn? Kas inimesed, kes võiksid Jõgevale elama tulla, otsivad siit pealinna tuledesära või kompaktset, edumeelset, paindliku, vastutuleliku linnajuhtimisega, suure osalusdemokraatiaga, turvalist ning puhta keskkonnaga, kokkuhoidva kogukonnaga väikelinna? See on küsimus, millele ei pea vastama ainult linnavalitsus ja volikogu, vaid kõik Jõgeva elanikud. Ning sellest saab kõik alguse.

2011 on tegeliku analüüsi aeg. Kas seniselt tegutsedes, on meil võimalik olla jätkusuutlik ning kas me linnana suudame kiiretes ühiskondlikes protsessides piisaval määral kaasa rääkida ja ajaga sammu pidada? Hoolimata suurepärasest arengukavast, on meie linna elanike arv aasta aastalt kahanenud. Järelikult, ei ole see olnud arengukava, mis peaks meile kõigile näitama perspektiivi ja arengut. Muutuste lainel tuleb võimalikult palju erinevates seltskondades arutleda ning küsida, kuidas ja mida me saame muuta? Ma olen kaugel arvamusest, et Jõgeva linnal ei lähe hästi. Läheb küll, kui vaadata meie koole, raamatukogu, kultuurikeskust, muuseumi, seltsi ja sporditegevust, huvihariduse võimalusi jne. Ühe linna tegelik väärtus on inimesed ning üldine vaimsus, mis linnas valitseb ja seda oma linna hinge, on paljud inimesed aastate jooksul ennastsalgavalt pingutades vedanud. Mida teha, et tulevikus läheks veel paremini? See võiks olla meie uue aasta keskseid küsimusi – lähedaste, töökaaslaste, sõprade ringis. Eesmärgiks peab olema kogu linna vaimujõu ühendamine, leidmaks visioon et oleks hea ja julge astuda 2012 ja järgnevatele aastatele vastu. Soovin kõigile linlastele palju häid mõtteid, ideid, rohkelt vaimujõudu järgmisel aastal ning usku paremasse tulevikku. Linnavalitsusele ja volikogule tarkust oskamaks teha õigeid järeldusi senitehtust.

Mihkel Kübar

Jõgeva Abilinnapea

Valus teema – soojahind

Viimase kuu aja jooksul olen mitmel korral kuulnud Jõgeva linna elanikelt pahameelt kõrge küttehinna üle. Tuleb tõdeda, et see ongi Jõgeva linnas väga kõrge. Miks see nii on ning missugused võimalused on linnal selles osas midagi ette võtta?

Et natuke selgust tuua, miks on soojahind Jõgeval nii kõrge, tuleb minna natuke ajas tagasi. 2000. aastal otsustas linnavalitsus sarnaselt paljude teiste omavalitsustega anda soojatootmine linnas eraettevõtjale. Käesoleval hetkel on selleks ettevõtteks Jõgeval AS Eraküte. Aastaid tagasi on tehtud otsus, et Jõgeva linnas toimub tsentraalne küte ainult maagaasiga. Kunagine otsus minna täielikult üle gaasiküttele võis olla tolles ajahetkes küll perspektiivikas ja lõpptarbijale soodnegi, kuid täna, kus maagaasi hind maailmaturul on kõikuv, peame aktiivselt mõtlema alternatiividele. Ülemaailmne energiaturg on ka meie kohaliku kütte hinna kõige otsesem mõjutaja. Raske on ennustada, kas maagaasi hind võiks maailmaturul pikemas perspektiivis langeda. Kui vaadata üleüldisi maailma energiatarbimisega seotud küsimusi, siis üldist energiatarbimise hinnalangust oodata on ilmselt liigne optimism.

Teine küsimus selle juures on loomulikult kohaliku soojatootja hinnapoliitika. Kas alati on ikka hinnatõus põhjendatud või mitte? Ma olen kaugel arvamusest, et soojatootja tahab sihilikult lõpptarbijat pigistada. Hetkel kehtiva kaugkütteseaduse kohaselt kooskõlastab soojusettevõtja hinna konkurentsiametiga. Ehk kui aastaid tagasi oli omavalitsusel võimalik küttehinnas kaasa rääkida, siis täna otsest võimalust ei ole. Soojusettevõtja esitab küttehinna valemi konkurentsiametile, kes siis piltlikult öeldes annab hinnale loa või mitte. Täna on konkurentsiamet kinnitanud Jõgeva linna küttele piirhinnaks 923,22 kr/MWh (lisaks tuleb siia juurde veel käibemaks). See on 63,67 krooni rohkem kui 2010. aasta kevadel kehtestatud piirhind ning 145,02 krooni rohkem kui 2009. aasta oktoobris kehtestatu. Mitte alati ei ole kohalik soojusettevõtja rakendanud maksimummäära, kuid siiski näitab see trend, et aeg on taas kord keskenduda väga tõsiselt konkreetsetele tegevustele, mis aitaks tulevikus kodanikul oma küttearvetega paremini toime tulla.

Esiteks tuleb linnal koos soojusettevõttega hakata taaskord mõtlema maagaasi kõrvale alternatiivsel küttel põhineva katla ehitamisele Jõgevale ning teiseks tuleb tõsisemalt mõtlema hakata korterelamute energiasäästlikemaks muutmisele ning omaenda energiatarbimise harjumuste muutmiseks. Mõlemad meetmed ei anna meile kokkuhoidu kohe, kuid võimaldaksid meil paremini hakkama saada tulevikus. Alternatiivse kütte kasutamine Jõgeva linnas ei ole oluline ainuüksi hinna seisukohast, vaid ka linna üldise turvalisuse seisukohast. Teadaolevalt kasutatakse täna Eestis Venemaalt tulevat gaasi, mis tähendab, et kui ükskord peaks seal piirkonnas kas gaas otsa lõppema või heanaaberlikud suhted peaksid halvenema, võime linnana jääda sõna otseses mõttes külma kätte. See ei ole mitte vähetähtis komponent, meenutades lähiajaloost Ukraina igatalviseid hinnaläbirääkimisi Venemaaga ning n-ö suurema venna viise sundida naabrit nende hinnapoliitikaga kaasa minema.

Energiasäästlikkus puudutab nii linna korterelamuid kui ka eramuid, kuid vahest kriitilisem on täna liikuda kiiremas korras korterelamutega suurema energiasäästlikkuse suunas. Nimelt on sealsetel elanikel täna vähem võimalusi oma energiatarbimist mõjutada kui eramutes elavatel inimestel. Riigi poolt on käesoleval ajal kortermajadele pakutud kahte erinevat toetusmehhanismi. Kredex toetab praegu korteriühistuid nii energiaauditite, ehitiste ekspertiisi ning rekonstrueerimistöödeks vajalike ehitusprojektide koostamist (rohkem infot http://www.kredex.ee/10783). Lisaks on Kredexil korterelamute rekonstrueerimise toetus (loe lähemalt http://www.kredex.ee/korterelamute-renoveermistoetus). Peale Kredexi on võimalus toetust küsida Kliima- ja Energiaagentuurist, kus on välja töötatud toetusmeede korterelamutele ehitusprojektide koostamiseks ja ehitusjärelevalve teostamiseks (vaata lähemalt http://www.kena.ee/kena2/?page_id=632) Nende meetmete abiga võiksid korteriühistud astuda sammukese edasi energiasäästu suunas, mis tagaks lõpptarbijale pikas perspektiivis kindluse, et tal vähemalt tekib võimalus oma energiatarbimist ise kontrollida, ehk energiasäästlikult renoveeritud korterelamu annab ka reaalse võimaluse hoida oma küttekulud mingilgi määral kontrolli all. Lisaks energiatarbimise reguleerimisele on lootust renoveeritud kortermaja juures tõsta renoveerimise abil ka korteri hinda kinnisvaraturul.

Senimaani on Jõgeva linnavalitsus mitmel aastal toetanud linna eelarvest korterelamute õuealade korrastamist. Käesolev aeg näitab aga seda, et tegelikult on vaja suunata toetus pigem energiasäästlike lahenduste leidmisele ning linnavalitsusel on kavas senisesse toetuskorda teha lähiajal muudatusi ning saata vastavasisuline eelnõu volikogule arutlusteks. Enne aga tuleb hiljemalt uue aasta alguses istuda korteriühistute inimestega ühe laua taha, et võimalik toetusmeede ühiselt läbi mõelda, et loodavast linnapoolsest meetmest linna kodanikele kõige suurem kasu tõuseks.

Mihkel Kübar

abilinnapea

Kuidas linnana edasi minna?

(Jõgeva Linna Leht, 23. september 2010)

Hiljuti Jõgevalt Tartusse sõites võtsin peale ühe hääletaja. See Jõgevalt pärit kahekümnendates noor naisterahvas sõitis Tartusse, mitte niisama poodlema või muuseumi, vaid tal oli pooleli kolimiseprotsess. Kui ma küsisin, kas ta kavatseb Jõgevale ka kunagi tagasi tulla, vastas ta „vaevalt küll“. Sellisest resoluutsest vastusest hoolimata küsisin, mida ta arvab linna ja valla liitumisest, mille tulemusena moodustuks üks omavalitsus. Tema mõistmatut nägu nähes, sain aru, et see küsimus oli tema jaoks kuidagi imelik või isegi arusaamatu. Esiteks ei olnud ta kunagi mingite omavalitsuste piiride peale mõtelnudki ja teiseks soovis ta ainult seda, et Jõgeval elu hästi läheks. Kindlasti ei kajasta see noor inimene kaugeltki kõigi siinse piirkonna elanike arvamust, kuid ühes olen üsna veendunud, seda, et Jõgeval oleks hea elada, et Jõgeval läheks hästi, soovivad kõik siinsed elanikud. Mida siis teha, et viimaste aastate ebastabiilses majandusolukorras läheks Jõgeval hästi ja mitte ainult linnal, vaid kogu siinsel piirkonnal?

Kuidas linnana edasi kesta

Omavalitsuste ühendamise teema on nagu kuum kartul, mida üle kümne aasta püütakse eestlasele omase jonnakusega ühest käest teise veeretada. Mis on olnud selle tulemus? Jõgeva linnas on elanike arv 2010 aasta alguse seisuga 5649, Jõgeva vallas 4814. Veel 2006 aastal olid vastavad näitajad linnas 5939 ja vallas 5097 inimest.[1] Kahe omavalitsuse peale kokku on elanikkond vähenenud 573 inimese võrra. Lihtne arvutus näitab, et igal aastal väheneb siinse piirkonna elanikkond pea 100 inimese võrra. Uusi töökohti on tekkinud siinses piirkonnas viimase kolme aasta jooksul ca … . Töötute koguarv augustikuu seisuga on 338[2]. Veelgi paremini olukorra tõsidusest annab märku lastearvu kahanemine, 2005-2009 aastal on valla ja linna koolide õppurite arv vähenenud 400 õpilase võrra[3]. Need on mõned arvud, mida peame väga hoolikalt silmas pidama, et püüda mõista konteksti ja olukorda milles me täna oleme. Lihtne on kogu selles rahvastikuga toimunud protsessis süüdistada riiki, kes ei ole suutnud, hoolimata jõupingutustest seista vastu kogu maailmas viimased 50 aastat toimunud intensiivsele suurlinnastumise protsessile, mis kestab tänaseni. Mis oleksid need hoovad, mida on võimalik kohapeal juhtida, et mingilgi määral tänaseid tendentse paremuse poole pöörata?

Vastutustundlik ja perspektiivne planeerimine

Kahe omavalitsuse ühinemise kõige levinum argument ühe või teise valla/linna elanikele on, et liitumiste tagajärjel võivad teatavad piirkonnad ääremaastuda. Peamised hirmud tunduvad olevat vähene tähelepanu külale, investeeringute kontsentreerumine suurematesse asulatesse, inimeste suurenev liikumine linnalistesse asulatesse jne. Kuid kui vaadata viimase kümne aasta trende, siis kas hoolimata väikeste omavalitsuste olemasolust, ei ole siis kõik see eelpool nimetatu juba toimunud või toimumas? Täna ei ole nn ääremaastumise problemaatika ainult väikestes omavalitsuste probleem,  vaid ka juba keskmise suurusega omavalitsuste saatus? Meie tänane küsimuse püstitus peaks olema pigem teist pidine: Mida on võimalik ette võtta, et maa piirkonnad (nii väikesed külad, kui väikelinnad, alevikud) inimestest tühjaks ei jookseks? Kas sellele on võimalik leida lahendus koos või leitakse üksi?

Viimastel aastatel, eriti headel aegadel on mõlemad omavalitsused teinud küllalt arvestatavaid investeeringuid olemasoleva infrastruktuuri arendamiseks. Ma ei ühine nende mitmete kriitikutega, kes arvavad, et päris palju raha on investeeritud mõttetult. Kindlasti mitte. Kuid vaadates ühiskonnas toimuvaid protsesse siis peame möönma, et nii mõnigi investeering ei ole vahest olnud kõige läbimõeldum. Ning seda just sellepärast, et nende investeeringutega ei ole suudetud anda sellesse piirkonda piisavat lisandväärtust, mis tooks inimesed tagasi siia elama. Aastate jooksul on pingutatud, et pakkuda kohalikele elanikele vähegi ligilähedast elukvaliteeti linnaliste asulatega. Puhas õhk ja vesi, rahulik ning vaikne kogukondlik elu ei ole saanud sellise kaaluga argumentideks, mis kadunud pojad maale tagasi tooks. Inimesed toob maale tagasi eelkõige töökohad. Töökohti aga loovad ettevõtjad, ettevõtlikud inimesed. Kui püüda nüüd vaadata korraks oma linna kõrvalt, läbi ettevõtja silmade, siis mida on tänasel linnal ja vallal ettevõtjale pakkuda? Kas ühe ettevõtja seisukohast võiks või peaks tunduma ca 5000 elanikuga kahaneva populatsiooniga piirkond perspektiivikas või võiks olla temale kui tööandjale atraktiivsem ja ka ärilises mõttes igati tootlikum ca 10 000 elanikuga piirkond? Elanike arvust ei saa üle ega ümber. Kahanev elanikkond tähendab üsna otseselt ka omavalitsuse kahanevat tulubaasi. Majandusteadlased rõhutavad ikka, et majanduse tõus ja langus käivad käsikäes. Võib loota, et mõne aasta perspektiivis majandus elavneb. Inimeste palgad tõusevad, tulubaas võrreldes 2010 ja 2011 aastaga kasvab, aga kui me vaatame 20 aasta perspektiivis, siis kuivõrd tõenäoline on, et sellise tulubaasi garantiiga on võimalik anda nii linnale kui vallale seda vajalikku lisandväärtust, mis mitte ei säilita olemasolevat olukorda, vaid viib meie arengu uuele tasemele?

Reaalsed sammud

On lausa tragikoomiline, kuidas toimub omavalitsuste vaheline arvlemine ning väikese raha üksteise rahakotti liigutamine.  Ning on lausa kurb kuidas viimaste aastate jooksul on vald ja linn rabelenud kohati isesuunda. On üsna selge, et täna on valla ja linna elaniku vahele otstarbetu ning samas väga keeruline piiri tõmmata. Nii inimesed, kui omavalitsuste poolt pakutavad teenused on omavahel vägagi läbipõimunud. See omakorda tähendab seda, et kumbki ei saa edukas olla, kui teine ei suuda naabri tempoga kaasas käia. Võib-olla oleks mõistlik seda tempot ühiselt dikteerida ning selle tulemusena on meil ehk lootus parem tulemus teha. Võib ju vaielda, et kumb omavalitsus millist teenust paremini osutab või kes rohkem ühte või teise valdkonda finantsidega panustanud. See arutelu on igati päevakohane ning vajalik, neid detaile tuleb igati silmas pidada, kui rääkida võimalikust liitumisprotsessist. Paraku aga viib eht eestlaslik ärategemine meid mitte kuhugi. Uhked saaksime nii linnas kui vallas olla siis, kui suudaksime anda endast kõik, et meie tänane negatiivne iive läheneks nullile ning siinsed elanikud oleksid uhked ja rõõmsad oma kodukoha üle ning töötus on vähenenud.

Mõlemad omavalitsused on tegelikult ju avatud dialoogile ning võimaluste otsimisele moodustada ühendomavalitsus. Ma usun, et seda dialoogi on ilmtingimata vaja jätkata. Üks tingimus muidugi dialoogi jätkumisele on avatud meel ning vastutustundlik küsimuste käsitlemine. Valla volikogu on pöördunud linna poole ühise haridusvõrgu korrastamise küsimuses, Jõgeva linnavolikogu on pöördunud valla poole liitumiskõneluste alustamiseks. Kui nendest pöördumistest jõuame edasi reaalsete aruteludeni, töögruppide moodustamisteni jne. oleme teinud suure sammu edasi siinse piirkonna perspektiivsele arengule. Peamine, mida peaksime silmas pidama on see, et iga erimeelsuse peale, mis arutelude käigus esile võib kerkida ei prõmmitaks uksi. Reaalsematest sammudest aga võiksid mõlemad volikogud ja valitsused mõelda sellele, et hoolimata ühinemisest või mitteühinemisest tuleks kiiremas korras algatada ühise arengukava, üldplaneeringu ning mainekujunduse kava koostamised. Siis oleme astunud juba konkreetsema sammu edasi ning paranevad mõlema omavalitsuse lootused jõuda selle lisandväärtuseni, mis tooks kadunud pojad ja tütred siia tagasi.

Mihkel Kübar

abilinnapea


[1] Eesti Statistikaamet 16.09.2010. Sisse on arvestatud ka ränne. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp

[2] Eesti Töötukassa 16.09.2010. http://www.tootukassa.ee/index.php?id=12898

[3] Jõgevamaa Aataraamat 2009, Jõgeva Maavalitsus, lk.117

Mida uue Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmine tegelikult tähendab

(Vooremaa, 18. september 2010 http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1005272 )

Uue Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) ümber on viimase kahe aasta jooksul toimunud palju arutelusid. Mitmeid erinevaid teemasid on suuremal ja väiksemal määral käsitletud nii üleriigilises kui kohalikus meedias. Vahest enam kõneainet pakkus ja arvamusavaldusi põhjustas ministeeriumi esialgne kava lahutada seadusega põhikooliaste gümnaasiumist. Mida see täpselt ühele omavalitsusele oleks kaasa toonud, ei saanudki päris selgeks. Juuni alguses Riigikogus vastu võetud seadusest on see punkt igal juhul väljas. Mida siis tegelikult uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmine kogu Eesti haridusele ja Jõgevale tähendab?

Kõige olulisem kogu selle temaatika juures on tõsisasi, et seoses uue seaduse vastuvõtmisega oleme hariduselu korraldamisel astunud sammukese edasi hariduse nüüdisajastamise suunas. Eelmine seadus pärines taasiseseisvumise algusaegadest ehk 1993. aastast ning oli ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Teine väga oluline moment uue PGSi vastuvõtmise juures on fakt, et vaidlushimuliste haridusinimeste seas on tegelikult säärase suure dokumendi vastuvõtmine väga tähelepanuväärne saavutus. Erinevatel aegadel on üle riigi koostatud erinevaid võimalikke haridusstrateegiaid, kuid selles osas ei ole kunagi veel ühtse tulemuseni jõutud. Haridusstrateegia puudumine on näidanud, et haridus on olnud aastate jooksul pigem päevapoliitiliste tõmbetuulte juhtida, aga mitte sihikindla poliitikaülese ühiskondliku kokkuleppe edendamine. PGSi vastuvõtmise juures ei saa erinevate osapoolte kokkulepet mitte alatähtsustada, vaid see annab meile pigem lootust, et ka tulevased kokkulepped hariduse vallas on võimalikud.

Uus seadus on eelmisest palju loetavam juba ainuüksi oma kirjaviisi poolest ning see ei ole praegu täis muudatuste muudatuste muudatusi. Loetavus on sellise dokumendi puhul oluline, arvestades, et käesolevas seaduses on püütud konkretiseerida eraldi peatükkidena nii kooli, omavalitsuse, lapsevanema kui õppuri kohustusi ja õigusi.

Orientiir gümnaasiumiharidusele

Jõgeva linnale ei too uus PGS, välja arvatud kooliastmete lahutamise kohustus, hariduse korraldamisel kaasa kardinaalseid muutusi. Meie linna hariduselu muutmise  vajadus on meile elust enesest peale sunnitud. Uus PGS toetab juba jaanuaris 2010 valitsuse poolt vastu võetud põhikooli õppekava ja gümnaasiumi õppekava kasutuselevõttu meie koolides.

Enam kõneainet on pakkunud gümnaasiumi õppekavas sätestatud kolme erineva õppesuuna sisseviimine gümnaasiumiastmes. Tänaseks on ka seadusega reguleeritud, et see peab juhtuma hiljemalt 1. septembril 2013. See tähendab, et ühest küljest on meil seadusega reguleeritud üks üsna kindel kriteerium gümnaasiumihariduse tulevikuks Jõgeval. Teisalt on selge, et nii praegust linna rahvastikku kui õppurite koosseisu, hariduslikke vajadusi ning muutunud üldist elukeskkonda arvestades peame linnas muudatusi tegema seadusest olenemata.

Lapsevanemate kohustustel konkreetsemad piirid

Ühe olulise muudatusena on uues seaduses konkreetne peatükk lapsevanemate kohustustest. Nii loomulikuna tunduv vanemate vastutus ja kohustus hoolitseda oma laste koolikohustuse täitmise eest on nüüdsest ka seadusandlikul tasemel fikseeritud.

Uut seadust on põhjust terasemalt lugeda nii lapsevanematel kui ka õpilastel endil. Näiteks on õpilase mõjutamise meetmetesse sarnaselt Soomega sisse kirjutatud ajutine õppetöös osalemise keeld. Seaduse kohaselt võib seda meedet ühe õpilase puhul kasutada poolaasta jooksul kuni kümme päeva. Seejuures peab  õppetööst eemaldatud õpilane sel ajal tundides läbi võetava materjali teistega võrdselt omandama. Selleks koostab kool antud perioodiks koos vanematega individuaalse õppekava.

Kõigil lapsevanematel soovitan aga kindlasti läbi lugeda seaduse teise peatüki paragrahv 14. Lapsevanemat võib karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, kui tema koolikohustuslik laps ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või on õppeveerandi jooksul põhjendamata puudunud rohkem kui 20 protsenti õppetundidest. Üks trahviühik on kehtiva seaduse alusel Eestis 60 krooni ehk maksimaalselt on lapsevanemat võimalik trahvida kuni 12 000 krooniga. Seda, kas see meetod aitab koolikohustuse täitmisele kaasa või ei, näitab juba aeg.

Matemaatika riigieksam kohustuslikuks

Uue seaduse kohaselt on õpilastel tulevikus gümnaasiumi lõpetamiseks vaja sooritada kolm riigieksamit: emakeel, võõrkeel ja matemaatika. Matemaatikakursus on uue õppekava kohaselt jagatud laiemaks ja kitsamaks matemaatikaks ning õpilasele jääb võimalus valida, kumba eksamit ta sooritada soovib. Hindamise juures on edasi liigutud waldorfpedagoogikas laialt kasutuses oleva sõnalise hindamise suunas.

Kui varem oli mittenumbriline hindamine lubatud esimeses kooliastmes (1.-3. klass), siis käesoleva seadusega on seda perioodi pikendatud ka teise kooliastmeni tingimusega, et õpilase koolivahetuse puhul tuleb sõnalist hinnangut ja numbritega väljendada.

Eks iga seadusega ole nii, et on mitmeid punkte, mis võrreldes esialgse kavaga välja jäetakse, ning on punkte, mis sisse tuuakse. Mina isiklikult pooldasin mitmeid algselt arutluse all olnud punkte, mis lõppversioonis on kahjuks eelmise seadusega identseks jäänud. Üks nendest on koolikohustuse ea jätmine 17 aastani. Kuulusin selles küsimuses nende hulka, kes pooldasid koolikohustuse ea tõstmist 18. eluaastani.

Ehk suurima puudusena seaduses näen, et põhikooli lõpetamisel ei ole siiski loobutud üleriigilistest eksamitest, mis oleks minu hinnangul aidanud  luua koolis palju harmoonilisema ja pingevabama sisekliima. Arusaadavalt ei ole loobutud tänasest gümnaasiumide riigieksamite süsteemist, kuna alternatiivsed lahendused on jäänud oma ülesehituselt poolikuiks.

Kuid nagu seadustega ikka, on neisse edaspidi võimalik teha mudatuste muudatuste muudatusi.

Uue seaduse vastuvõtmisega oleme üleriigilise hariduspoliitika kaasaajastamise suunas kindlasti ühe olulise sammu edasi astunud.

MIHKEL KÜBAR, Jõgeva abilinnapea, IRL

Parima lahenduse otsingul

(Jõgeva Linna Leht, 26.august 2010)

2010 aasta kooliaasta algus on mõneti tähendusliku iseloomuga. On üsna kindel, et mitme järgneva aasta jooksul ei ole kindlasti võimalik Jõgeval avada nelja esimest klassi. Sündide prognoos eeldab meilt korrektiive oma hariduselus. Kui varem on räägitud haridusmuudatuste vajadustest, siis täna oleme tegelikult situatsioonis, kus senise haridusmudeliga meil järgnevastel aastatel lihtsalt ei ole võimalik jätkata. Ehk muudatuste vajadus on muutunud hädavajaduseks, et säilitada kõike seda head, mida meie hariduselu on paljude aastate jooksul linnale ja linna kodanikele pakkunud. Seetõttu ei saa me rääkida täna pelgalt gümnaasiumiastme uuendamisest, vaid kogu haridusmaastiku korrastamisest. Mida see, aga tähendab?

Kasutan teadlikult sõna haridusuuendus reformi asemel, sest on ju teada, et reformi mõiste kui selline kätkeb endas teatavat revolutsioonimeelsust, vana unustamist ja uue loomist. Hariduses aga nii ei saa. Haridust ja hariduse andmist ning korraldamist on mõistlik kaasajastada, uuendada. Sest haridus oma iseloomult on konservatiivne valdkond. Seetõttu tegeleme aktiivselt täna meie linna hariduselu uuendamisega, mille üks osa on ka konkreetsem koolivõrgu korrastamine[1]. Kogu meie linna haridusmaastiku korrastamise ettepanekuga on Jõgeva linnavolikogu pöördunud ka haridus- ja teadusministeeriumi poole. Teisisõnu – oleme alustanud ministeeriumiga läbirääkimisi, eelkõige koostöö vormis, parima hariduslahenduse leidmiseks Jõgeva linnale, arvestades sealjuures kogu maakonna haridusmaastiku. On selge, et meie linna otsused haridusvaldkonnas mõjutavad suuresti kogu maakonna edasist hariduskorraldust. Võimaliku abikäe on nõus andma meile ka tartu Ülikool. Nüüd oleneb ainult meist kohalikest endist, kas oskame piisavalt abi ära kasutada.

Muudatuste iseloom

Linna haridusuuenduse läbi viimiseks, peame arvestama väga mitmete aspektidega. Ajalugu on näidanud, et nii mitmedki uutmiskavad erinevates omavalitsustes on takerdunud betoonipõhisesse lähenemisesse, ehk eelkõige püütakse leida lahendus olemasolevatele hoonetele ning seejärel vaadata, millega neis hoonetes tegeletakse. Et vältida sel korral hoonete vahelist rivaliteeti, on linnavalitsus võtnud plaani teha korrektuur eelkõige hariduse sisus. Seda nõuab meilt nii aeg, ühiskond ise, Vabariigi Valitsuse poolt kevadel vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad ning Riigikogu poolt kehtestatud uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Sisulise poole pealt on meil vaja leida lahendus kõikidele kooliastmetele. Uuendus aga üldhariduse valdkonnas ei saa olla jätkusuutlik, kui selle juures ei arvestata täiskasvanukoolitust, kutseõppe perspektiivi, koostööd kõrghariduse institutsioonidega, mitteformaalse hariduse rolli kohalikus hariduselus jne. Madal õppurite arv on kogu muudatuse üks paljudest põhjustest, aga mitte ainuke ja peamine. Ühe näitena võiks tuua siia fakti, et täna käib Jõgeva maakonna gümnaasiumiealistest noortest Gümnaasiumi astmes mujal Eestis ca 60% väljaspool Jõgevat[2]. Tuleks küsida iseendilt, miks see on nii? Kas see on teadmine, millega meil on midagi peale hakata ning mida peaksime tegema, et seda tendentsi muuta?

Täiuslikku mudelit ei ole

Olen selle aasta jooksul nii meie linna kui teiste piirkondade haridusinimestega  palju arutanud mitmete erinevate haridusmudelite võimalikkusest Jõgeva linnas. Seda nii pedagoogilisest aspektist kui ka praktilise haridusinvesteeringute kontekstist lähtuvalt. Selge, et muudatused vajavad raha. Vaadates nii meie enda rahakotti kui ka riigi rahakotti, siis paari aasta perspektiivis midagi rõõmustavat ei ole. Läbi tuleb mõelda ka võimalikud uued lahendused haridusinvesteeringute kaasamiseks uuenduste läbiviimiseks. Traditsioonilised rahastamismudelid ei aita meid palju edasi – selliselt me suudame küll õnneks tagada olemasoleva, kuid kvalitatiivset hüpet õppekeskkonna kaasajastamisse me ei saavuta. Milliseid variante on siis erinevates mõttevahetustes välja käidud:

1. Institutsionaalselt kaks üldhariduskooli, kahes-kolmes erinevas hoones, kooliastmed lahutatud. Ühes põhikooliaste teises gümnaasiumi aste. Eraldi jätkab Täiskasvanute Keskkool, huvikoolid jätkavad omaette koolidena;

2. Jätkatakse kolme üldhariduskooliga. Üks kool nn suur algkool 1-6 klassi, teine kool 7-12 klassi (nn progümnaasium). Täiskasvanute kool jätkab eraldi. Huvialakoolid omaette koolidena.

3. Jätkatakse kahe üldhariduskooliga. Üks neist põhikool ehk 1-9 klass, teine puhas gümnaasium 10-12 klass, koos täiskasvanute osakonnaga ehk institutsionaalselt liigub täiskasvanu haridus loodava gümnaasiumi koosseisu. Huvikoolid jätkavad omaette asutustena;

4. Jääb kõik nii nagu on. Meil on kaks täistsükli üldhariduskooli, Täiskasvanute Keskkool, huvikoolid on iseseisvad õppeasutused;

5. Lisaks annab uus PGS[3] võimaluse liita institutsionaalselt huvikoole üldhariduskoolidega, mis võib olla meilgi mingis mudelis variant.

Need on mõned võimalikud mudelid tulevikuks ja kindlasti on neid veel. Igaühel neist on oma head ja vead.  On selge, et ükskõik mis mudeli kasuks me otsustame, ei saa see olla koheselt ja praeguses ajahetkes täiuslik. Küll, aga peame olema piisavalt targad ning küllaldase perspektiivitundega, et me ei läheks mudeli peale, mis lõppkokkuvõttes tähendaks meie lastele haridusliku tupikut, mis linnale tähendaks piltlikult öeldes enesetappu. Seetõttu tuleb meil leida lahendus, mis tundub perspektiivne kogu Jõgeva piirkonna jätkusuutlikkuse tagamisel ning mida on võimalik arendada võimalikult täiuslikuks siinse piirkonna eripärasid arvestades. Seetõttu kutsun taaskord kõiki volikogu liikmeid ning kõiki elanikke kaasa mõtlema ning enne lõplike otsuste tegemist „läbi mängima“ võimalike variante. Üks on selge, et hoolimata nn mudelitest tuleb meil asuda tõsiselt tegelema kutsehariduslike küsimustega ning leida koostöö punktid erinevate kõrgharidust andvate ülikoolide või rakenduskõrghariduslike koolidega, et juba olemasolevale hariduselule anda juurde lisandväärtust ning avada õpilaste jaoks uusi võimalusi, laiendada hariduse saamise võimalusi ning tagada parim võimalik haritus Jõgeval.

Kõikidele kooliminejatele nii noortele kui vanadele soovin ma eelkõige õpirõõmu – rõõmu õppimisest, kasvamisest, loovat ja tegusat õppeaastat. Kõikidele õpetajatele soovin ühtsust, vaimujõudu ning tarkust anda kõikidele õpilastele edasi armastust ning huvi õppimise vastu. Kõikidele lastevanematele aga soovin ühtehoidmist, teineteisemõistmist ning toetust üksteise tegemistele, sest muudatused linna hariduses on ees ning mida rohkem me kõik sellese protsessi püüame panustada, seda valutumalt meil õnnestub oma lastele pakkuda ka tulevikus kõike head, mida siiani on pakutud.

Mihkel Kübar

abilinnapea


[1] Koolivõrgu korrastamise all pean silmas koolihoonete tulevikuperspektiivi – Mihkel Kübar

[2] Haridus- ja teadusministeeriumi andmed, 2009.

[3] Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadus

Mida võtta ja mida jätta?

(Vooremaa, 20. juuli 2010 http://www.vooremaa.ee/contents.php?cid=1004922 )

Palju aastaid on Eesti hariduselu korraldamisel maailmas ringi vaadatud, et leida parimaid praktikaid, mida meil oleks võimalik rakendada. Selle aja jooksul on avaldatud arvamusi ühest äärmusest teise. On neid, kes käivad välismaal ning arvavad, et nähtu ja kogetu sobib üks-ühele ka Eestil üle võtta, teised jälle leiavad, et meil ei ole üldse vaja teistelt õppust võtta, sest me oleme ise piisavalt targad, et hakkama saada.

Mina isiklikult olen selles küsimuses mõõduka seisukoha esindaja ja leian, et mida rohkem me maailmas ringi vaatame, mida rohkem ennast teiste maade hariduskorraldusega kurssi viime, seda rohkem on meil võimalik proovida mujal nähtut  meie hariduselus kohandada ja kasutusele võtta, ilma et peaksime lükkama kõrvale juba olemasolevat, mis hästi toimib.

Mai lõpus oli mul meeldiv võimalus viibida haridusjuhtide õppelähetuse programmi kaudu SA Archimedes abiga ja Euroopa Komisjoni toel Türgis Mersinis, kuhu tuli haridusega tegelejaid 15 Euroopa Liidu liikmesriigist. Õppelähetuse peamiseks teemaks oli koostöö hariduslike institutsioonide vahel ning aktiivne kogukonna kaasamine hariduselu kujundamisse. Nädala jooksul erinevate riikide esindajatega  haridusega seotud küsimusi arutades tekkis nii mõnigi mõte, mida võiks vähemal või suuremal määral võtta kaalumisele ka Eesti hariduse korralduses üldiselt või miks mitte ka juba lähitulevikus meie linnakoolides. Aeg põnevate ideede realiseerimiseks praktilises õppetöös on enam kui soodne, sest valitsuse poolt kinnitatud uued õppekavad seavad koolidele kohustuse hakata ette valmistama uusi õppekavu, võimaldades koolidel senisest rohkem ise otsustada.

Euroopa väljakutsed

Peamine teema, mis Kesk-Euroopa riikide kohta kõlama jäi, on viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud võõrkeelsete õpilaste integreerimine riigi haridussüsteemidesse. Seda probleemi Jõgeval täna ei ole, kuid nn piirideta maailmas ei saa me sisserändeküsimusse ükskõikselt suhtuda ning oma koolikorralduse plaanid peame sättima tulevikku vaatavalt, et me ei oleks ühel hetkel olukorras, kus meie oma linna õpilastele antava hariduse tase uute tulijate tõttu langeb.

Koolist väljalangevus põhikooliastme viimastes klassides on suur probleem ka mujal Euroopas. Väga edukaid ja häid kogemusi ei ole selles osas ühelgi riigil. Kõik otsivad ja katsetavad. Mitmed riigid proovivad üha rohkem siduda traditsioonilist gümnaasiumiharidust kutseharidusega. Suurimad kogemused selles vallas on meie põhjanaabritel soomlastel. Traditsiooniline saksa süsteem, kus teatav suunitlus valitakse pärast kuuendat klassi, ei ole vähemalt äsjasel õppelähetusel osalenud saksa kolleegide sõnul ennast õigustanud. Mingil hetkel leiavad paljud õpilased ennast hariduslikus tupikus, sest võimalus juba varasemat suunitlust muuta praktiliselt puudub. Praegu otsivad sakslased oma süsteemi paindlikkust.

Ikka Soome

Sümpaatseima mulje jättis taaskord soomlaste väike, kuid äärmiselt oluline rakendus gümnaasiumiealistele õpilastele.  See ei ole haridusinimestele küll teab mis uudis, kuid väärib siinkohal üle kordamist. Nimelt on igal gümnaasiumiõpilasel võimalus koostada endale tunniplaan kooli poolt kehtestatud õppekava alusel. Teatud aja jooksul peab õpilane interaktiivses keskkonnas oma tunniplaani paika panema. Kui ta seda ei tee, siis sekkub kool ning koostab tunniplaani ise. See tähendab, et õpilasel on võimalus ise valida, mis perioodil ta mõnele ainele suuremat rõhku paneb ning samas on selles vabaduses konkreetne vastutus õpilasel endal. Lisaks on see hea praktika tulevikuks ehk oma elu planeerimisel ja otsustusvõime arendamisel.

Selline süsteem eeldab koolilt muidugi esmalt suurt pingutust, kuid kui suuta see mõne aasta jooksul kooli loomulikuks õppeprotsessi osaks kujundada, võib sellest õpilastele tulevikuks rohkem kasu olla, kui me esmapilgul oskame arvatagi. Arvestades veel, et õpilased on arvutikasutamisel väga osavad, kuid realiseerivad seda oskust pahatihti mitte enda arendamise eesmärgil, tundub interaktiivse tunniplaani koostamise sisseviimine meie koolidesse pikemas perspektiivis vägagi reaalne. Takistuseks ei sa minu hinnangul uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ega riiklikud õppekavad.

Täiendkoolitus Poolas

Sarnaselt Eestile pöörab Poolagi väga suurt tähelepanu õpetajate ümberkoolitusele. Ja eelkõige keskendutakse mitte niivõrd ainealastele teadmistele, vaid pedagoogiliste oskuste nüüdisajastamisele. Palju tähelepanu pööratakse õpetajaskonnaga seotud uurimuste ja analüüside koostamisele ja läbiviimisele, mille tulemusena kaardistatakse probleeme ning vajadusi. Sellest lähtuvalt koostatakse plaane ja organiseeritakse koolitusi. Õpetajaskonna harimiseks on loodud mitmeid instituute ja uurimiskeskusi. Üheks suuremaks väljakutseks Eesti haridussüsteemis on minu hinnangul just kaasajale vastav hariduse analüüsimine ja haridusotsuste tagasisidestamine. Teatavas mõttes olid poolakad samas seisus, kus meiegi — otsiti nn suurt ideed ehk tunnetati vajadust uue haridusstrateegia järele. Arvan, et poolakate hariduse monitoorimise süsteemi tasub meil lähemalt uurida ning vajalikul määral häid võtteid ja meetodeid Eestis rakendada. Arvan, et oleme oma linnaski antava hariduse kvaliteeti ehk liiga pealiskaudselt analüüsinud ning ses osas tuleb meil väga tõsiselt mõelda, mil viisil ja milliste näitajate  järgi me seda hindame.

Oma haridusaruteludes vajame vahest kõige rohkem avatust ja valmisolekut mõelda, arutada ning tegutseda. Haridusinimesed peavad ühte hoidma. Tuleb proovida arvestada kõigi heade mõtetega ning eelkõige üksteist austada. Jätkusuutlikud muudatused saavad tulla ainult konsensuslikult, koostöös ja heas tahtes. Õppelähetuses osalejatega on kontaktid loodud ning eks aeg näitab, kas seeläbi on võimalik heas koostöövaimus ka Jõgeva hariduselu edenemisele kaasa aidata.

MIHKEL KÜBAR, Jõgeva abilinnapea, Isamaa ja Res Publica Liit

Lasteaia Rohutirts renoveerimise hetkeseisust

(Jõgeva Linna Leht, 24. mai 2010)

Rohutirtsu lasteaia renoveerimine on kujunenud Jõgeva linna selle aasta suurimaks väljakutseks. Eelmisel aastal alanud renoveerimine ei ole kaugeltki saanud oma lõplikku lahendust. Mis seisus me siis täna tegelikult oleme?

Eelmisel nädalal kuulutas linnavalitsus välja uue riigihanke ehitaja leidmiseks Rohutirtsu renoveerimiseks. See tähendab praktikas seda, et kui kõik hankega seonduv läheb ilma suuremate vaidlusteta, saab uus peatöövõtja alustada Rohutirtsu renoveerimist alates juulist. Kui arvestada sellega, et linn lõpetas eelmise peatöövõtja Facio Ehituse ASiga ühepoolselt lepingu 23.märtsil, siis oleme me kaotanud taas päris palju aega. See kõik on aga tingitud väga praktilistest ehitusega seotud üksikasjadest. Objekti enda kätte võtmisega, on ilmnenud palju selliseid ehituslike nüansse, mille fikseerimine ja hindamine on võtnud oma aja. Tänaseks on linnavalitsusel olemas väga detailne ehituslik ekspertiis kolmandalt osapoolelt, mis sisaldab endas väga põhjaliku ülevaadet endise peatöövõtja senitehtust. Ekspertiis ei ole ehitusliku poole pealt sugugi rõõmustav. Lisaks sellele on olemas põhjalik nimekiri töö käigus rikutust, mis on tingitud kas ehitaja hooletust tegutsemisest või on tööõnnetused. Linnavalitsus on andnud Facio Ehituse ASile aega lõhutud asjade parandamiseks kuni mai lõpuni. Kogu Rohutirtsu hetkeseisu hindamise on teinud raskemaks teatava osa ehitusliku dokumentatsiooni mitte kättesaamine eelmise ehitaja käest.

Mõningane viivitus Rohutirtsu renoveerimise arengus on tingitud ka sellest, et linnavalitsus on väga tõsiselt kaalunud erinevaid võimalusi ning püüdnud läbi mängida erinevad stsenaariumid uue ehitaja leidmiseks. See on olnud vajalik eelkõige just selle tõttu, et vältida varasemaid eksimusi ning jõuda lõppeks kvaliteetse lahenduseni. Liigne kiirustamine ja korralikult läbimõtlemata tegevus, võivad meid väga kiirelt viia uuesti olukorrani, kus me täna oleme. Seda püüame me igati vältida. Lastevanematele ja lastele on küll vähe lohutav teadmine, et Rohutirtsu renoveerimisega on linnavalitsus saanud kordades targemaks ning jääb vaid loota, et jätkuks piisavalt tarkust ning oskust sellest ebameeldivast loost võtta õppust, et tulevikus suudaksime sellisid olukordi ette näha ning ennetada. Ühe näitena võiks siinkohal tuua lasteaed Karikakra, mille renoveerimiseks on linn samuti Valitsuse määrusega saanud toetuse Euroopa Liidust. Esialgsete plaanide kohaselt pidi Karikakra lasteaia renoveerimine algama 2011 aastal. Tänaseks on linnavalitsus kavandamas aga sama eraldatud summa raames renoveerimise asemel uue ja kaasaegse lasteaia ehitamist. See võib minna esmapilgul mõnevõrra kallimaks, kuid lõpptulemus ja perspektiiv on uue hoone puhul kindlasti jätkusuutlikumad, kui renoveeritu puhul. Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et sama teed oleks pidanud minema ka Rohutirtsuga. Meie linna lapsed väärivad parimat kasvukeskkonda ning seega tuleb meil linnavalitsusena pingutada maksimaalselt, et seda ka tagada. Kuid seejuures ei tohi liigselt kiirustada ning iga samm tuleb väga põhjalikult läbi kaaluda ning enne ehituse algust tehnilise poole pealt kõik korrektselt ette valmistada.

Rohutirtsu lugu ei ole kaugeltki veel lõppenud. Hetkel on linnavalitsus teinud kõik, et leida uus ehitaja. Enne kui uue ehitajaga ei ole lepingut sõlmitud, ei ole võimalik täna lastevanematele ja lastele anda kindlat vastust, mis kuupäeval saab Rohutirts valmis. Selge on see, et lastead saab valmis, mis selle kõige hinnaks lõpuks aga kujuneb, ei oska täna keegi öelda. Vabandan kõikide laste ees, kes on olnud sunnitud magama põrandal mattidel, emade ja isade ees, kes on tekkinud olukorras näidanud üles suurt kannatlikust ning pidanud tavapärasse elurütmi tegema muudatusi. Vabandan kõigi kasvatajate ees, kes on pidanud hoolitsema laste eest äärmiselt kitsastes töötingimustes. Ma tänan Jõgeva Gümnaasiumi pere, kes on lahkelt olnud nõus oma pinda lasteaiaga jagama ning olnud kogu selles loos linnale väga vastutulelik.

Mihkel Kübar

abilinnapea

Mõned mõtted riigigümnaasiumide teemal

(Jõgeva Linna Leht, 30. aprill 2010)

Viimasel ajal on paljude inimeste meeli erutanud riigigümnaasiumi temaatika. Paljud omavalitsusjuhid on Viljandisse loodava riigigümnaasiumi ideest tublisti tuld võtnud ning juba täna ühel või teisel viisil ka haridusministeeriumi „ukse taga koputamas“. Ajalugu on näidanud, et haridusega seonduv või erinevad haridusideed on käinud Eestis erineva intensiivsusega teatava lainena. Paljud näevad riigigümnaasiumite puhul „päästerõngast“ oma kohaliku koolielu korraldamises. Kas ta ka reaalsuses selleks osutub, näitab aeg.

Mõningaid arutelusid sellel teemal on ka Jõgeval peetud ning ilmselt tõsisemad arutelud seisavad veel ees. Peamine küsimus täna linnas on see, et kuidas kahaneva õpilaste arvu tingimustes suuta säilitada siinset head haridustaset ning mil viisil on võimalik meie noorte teadmisi veelgi rohkemal määral avada. Muudatuste valguses ei tohi me hetkekski unustada ära siinse paikkonna väärtusi ning ajalooliskultuurilist tausta ning eelkõige seda, millisena me sooviksime näha Jõgeva linna noort, kes kohalikust haridussüsteemist edasi liigub. Missugused oskused, teadmised ja hoiakud ta koolist kaasa võtab? Või mida peaks kohalik kool talle kaasa andma?

See, et muutused meie kohalikul haridusmaastikul seisavad ees, ei ole täna vast kellelegi üllatuseks. See ei ole ka mitte mingisugune 2010 aasta üllatus, vaid vähegi hariduses tegutsevatele inimestele ja haridusest hoolivatele inimestele pidi olema see selge juba mõned head aastad tagasi. Kuid hetkel on meil kindlasti produktiivsem vaadata suunaga tulevikku, mitte mälestada möödunut ja lasta sellel ennast takistada. Veel ei ole liiga hilja teha teatavaid läbimõelduid ja kaalutletud otsuseid. Kui me seda aga lähiaastal ei tee, siis võib küll juba olla liiga hilja. Haridusrevolutsiooni me ei vaja, kuid johanneskäisilik kooliuuendus ja värskendus nii sisus kui vormis on hädavajalikud.

Ma ei kuulu nende heade mõtlejate hulka, kes näevad võimaliku riigigümnaasiumi loomisega Jõgeva linna, kõigi Jõgeva hariduselu murekohtade lahendust. See võib olla võimalus, kui kohalik kogukond sedasi arvab. Riigigümnaasiumi mitmete plusside kõrval, on ka palju miinuseid võrreldes omavalitsusele kuuluva gümnaasiumiga. Kõige olulisemaks miinuseks pean ma riigigümnaasiumide juhtimise erinevust munitsipaalgümnaasiumiga võrreldes. Riigikooli juurde kuulub nõuandva organina hoolekogude sarnased nõukogud, mis aga on moodustatud kooli pidaja ehk antud juhul riigi poolt. Kas ja kuivõrd kaasatakse kohalikke elanikke nõukogu töösse on tulevaste võimalike loodavate riigigümnaasiumide puhul täna ebaselge. Munitsipaalkoolide juures tegutsevad teatavasti hoolekogud, mis tähendab seda, et läbi hoolekogu on kohalikul elanikul võimalik kohaliku kooli edendamisse anda tunduvalt suurem panus, kui seda riigi poolt loodud nõukogu kontekstis. Munitsipaalgümnaasiumi puhul on kohalikul omavalitsusel suurem vabadus, loomulikult ka konkreetsem kohustus, tagada kohalikele noortele kvaliteetne haridus. Riigigümnaasiumi puhul võib kohaliku omavalitsuse roll jääda rohkem kõrvaltvaataja omaga sarnaseks. Kas see aga on kõige parem? Kohaliku omavalitsuse rolli vähendamine kohaliku hariduselu kujundamisel jätab rohkemal või vähemal määral pealtvaataja rolli ka kohaliku elanikkonna. Lisaks on veel mitmeid väiksemaid ja suuremaid nüansse, mis ei pruugi kohaliku elaniku vaatenurgast riigigümnaasiumi puhul olla sugugi eelis munitsipaalgümnaasiumi ees.

Arusaadavalt kiikavad paljud selles loos riigi rahakoti poole. Oodatakse justkui imet, andmata endale aru, et majanduskriis ei ole tänaseks veel möödas ning ka riigi rahakott on piiratud. Pealegi ei ole täna ministeeriumil väga konkreetset kava, kuidas koolivõrku korrastada. Ehk olukord on veidi halenaljakas, omavalitsused ei tea tegelikult mida nad tahavad ja riik ei tea täpselt, mida omavalitsustele pakkuda. Lõppeks ei taha ma öelda, seda, et me ei peaks soovima oma linna kunagi riigigümnaasiumi, kuid iga sellise lainena käiva haridusmõtte juures tuleb selgelt kõrvuti panna mitmed variandid, arvestada kokku plussid ja miinused ning ühistest avalikest aruteludest johtuvalt teha lõplik otsus. Nii nagu kõik teised elualad, vajab ka haridus muudatusi, kuid kindlasti tuleb vältida arutut tormamist, sest vastasel juhul võime hääde kavatsuste asemel teha oma linnale suure karuteene. Iga muutust tuleb analüüsida lisaks vormile ka sisuliselt. Kutsun üles kõiki linnaelanike haridusteemadel aktiivselt kõnelema, arutama, mõtlema ja oma erinevaid ettepanekuid jagama nii linnavalitsuse kui volikoguga.
Viimasel ajal on paljude inimeste meeli erutanud riigigümnaasiumi temaatika. Paljud omavalitsusjuhid on Viljandisse loodava riigigümnaasiumi ideest tublisti tuld võtnud ning juba täna ühel või teisel viisil ka haridusministeeriumi „ukse taga koputamas“. Ajalugu on näidanud, et haridusega seonduv või erinevad haridusideed on käinud Eestis erineva intensiivsusega teatava lainena. Paljud näevad riigigümnaasiumite puhul „päästerõngast“ oma kohaliku koolielu korraldamises. Kas ta ka reaalsuses selleks osutub, näitab aeg. Mõningaid arutelusid sellel teemal on ka Jõgeval peetud ning ilmselt tõsisemad arutelud seisavad veel ees. Peamine küsimus täna linnas on see, et kuidas kahaneva õpilaste arvu tingimustes suuta säilitada siinset head haridustaset ning mil viisil on võimalik meie noorte teadmisi veelgi rohkemal määral avada. Muudatuste valguses ei tohi me hetkekski unustada ära siinse paikkonna väärtusi ning ajalooliskultuurilist tausta ning eelkõige seda, millisena me sooviksime näha Jõgeva linna noort, kes kohalikust haridussüsteemist edasi liigub. Missugused oskused, teadmised ja hoiakud ta koolist kaasa võtab? Või mida peaks kohalik kool talle kaasa andma?

See, et muutused meie kohalikul haridusmaastikul seisavad ees, ei ole täna vast kellelegi üllatuseks. See ei ole ka mitte mingisugune 2010 aasta üllatus, vaid vähegi hariduses tegutsevatele inimestele ja haridusest hoolivatele inimestele pidi olema see selge juba mõned head aastad tagasi. Kuid hetkel on meil kindlasti produktiivsem vaadata suunaga tulevikku, mitte mälestada möödunut ja lasta sellel ennast takistada. Veel ei ole liiga hilja teha teatavaid läbimõelduid ja kaalutletud otsuseid. Kui me seda aga lähiaastal ei tee, siis võib küll juba olla liiga hilja. Haridusrevolutsiooni me ei vaja, kuid johanneskäisilik kooliuuendus ja värskendus nii sisus kui vormis on hädavajalikud.

Ma ei kuulu nende heade mõtlejate hulka, kes näevad võimaliku riigigümnaasiumi loomisega Jõgeva linna, kõigi Jõgeva hariduselu murekohtade lahendust. See võib olla võimalus, kui kohalik kogukond sedasi arvab. Riigigümnaasiumi mitmete plusside kõrval, on ka palju miinuseid võrreldes omavalitsusele kuuluva gümnaasiumiga. Kõige olulisemaks miinuseks pean ma riigigümnaasiumide juhtimise erinevust munitsipaalgümnaasiumiga võrreldes. Riigikooli juurde kuulub nõuandva organina hoolekogude sarnased nõukogud, mis aga on moodustatud kooli pidaja ehk antud juhul riigi poolt. Kas ja kuivõrd kaasatakse kohalikke elanikke nõukogu töösse on tulevaste võimalike loodavate riigigümnaasiumide puhul täna ebaselge. Munitsipaalkoolide juures tegutsevad teatavasti hoolekogud, mis tähendab seda, et läbi hoolekogu on kohalikul elanikul võimalik kohaliku kooli edendamisse anda tunduvalt suurem panus, kui seda riigi poolt loodud nõukogu kontekstis. Munitsipaalgümnaasiumi puhul on kohalikul omavalitsusel suurem vabadus, loomulikult ka konkreetsem kohustus, tagada kohalikele noortele kvaliteetne haridus. Riigigümnaasiumi puhul võib kohaliku omavalitsuse roll jääda rohkem kõrvaltvaataja omaga sarnaseks. Kas see aga on kõige parem? Kohaliku omavalitsuse rolli vähendamine kohaliku hariduselu kujundamisel jätab rohkemal või vähemal määral pealtvaataja rolli ka kohaliku elanikkonna. Lisaks on veel mitmeid väiksemaid ja suuremaid nüansse, mis ei pruugi kohaliku elaniku vaatenurgast riigigümnaasiumi puhul olla sugugi eelis munitsipaalgümnaasiumi ees.

Arusaadavalt kiikavad paljud selles loos riigi rahakoti poole. Oodatakse justkui imet, andmata endale aru, et majanduskriis ei ole tänaseks veel möödas ning ka riigi rahakott on piiratud. Pealegi ei ole täna ministeeriumil väga konkreetset kava, kuidas koolivõrku korrastada. Ehk olukord on veidi halenaljakas, omavalitsused ei tea tegelikult mida nad tahavad ja riik ei tea täpselt, mida omavalitsustele pakkuda. Lõppeks ei taha ma öelda, seda, et me ei peaks soovima oma linna kunagi riigigümnaasiumi, kuid iga sellise lainena käiva haridusmõtte juures tuleb selgelt kõrvuti panna mitmed variandid, arvestada kokku plussid ja miinused ning ühistest avalikest aruteludest johtuvalt teha lõplik otsus. Nii nagu kõik teised elualad, vajab ka haridus muudatusi, kuid kindlasti tuleb vältida arutut tormamist, sest vastasel juhul võime hääde kavatsuste asemel teha oma linnale suure karuteene. Iga muutust tuleb analüüsida lisaks vormile ka sisuliselt. Kutsun üles kõiki linnaelanike haridusteemadel aktiivselt kõnelema, arutama, mõtlema ja oma erinevaid ettepanekuid jagama nii linnavalitsuse kui volikoguga.
Mihkel Kübar

abilinnapea

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s